Koolisööklas oli kord majas. Õpetajatel oli oma laud ja kui sa käituda ei osanud, siis pidid koos nendega ühise laua taga sööma. Toit oli laual portjoniteks jaotatud, kõik said mõõdetud ratsiooni järgi. Noa asemel oli kahvel. Alumiiniumist söögiriistu kulus toona koletum hulk, sest mida sa ikka naljaviluks teed, kui painutad neid senikaua, kui neist mitu tükki saab, või neile vinte peale keerad.

Kui söök söödud (rõhk sõnal “kui”…), siis tuli oma nõud ära viia ühe luugi juurde, kus nõudepesutädi need vastu võttis. Selles rivis said pead vangutada enamasti kaks inimest: üks oli kontroll, kes kuskil rivi keskel õiendas, et miks su taldrik tühi pole, ja sageli sunniti jäägid ikkagi ära sööma, enne rivvi tagasi ei saanud, ning teine vangutaja oli nõudepesija — kui lipsasid esimesest vangutajast kuidagi mööda. Pahura mõmina saatel lärtsatas ta su jäägi solgipange. Ja siis möödusid õpetajate lauast, kes eeskuju näidates kõik alati ära sõid… Me ikka arutasime omavahel, et KUIDAS nad saavad seda sööki süüa!

Hambaharjaga me sööklapõrandat küürima ei pidanud, aga sööklas abiks pidime käima küll: aitasime laudu katta, pärast koristada, põrandaid küürida. See sööklatoimkond oli tegelikult isegi vahva, sest siis oli terve päev koolitundidest vaba ja näljasemad said kõhud täis — söögivahetunde oli ju mitu. Nõukogude lapsel oli kõht kogu aeg tühi ja eriti tiineka eas. Ja eriti poistel. Nii käidi ka teiste söögivahetundides noolimas. Paljud pääsesid nõuderivis tänu näljastele poistele seetõttu puhtalt läbi.

Mida me koolis sõime?

Suppi, praadi ja magustoitu! Mitte küll kõike ühe söögikorraga, vaid ilusti nädala peale jaotatult. Kui polnud lihasemat kraami, tehti igasuguseid piimasuppe: piima-aedviljasuppi, piima-riisisuppi, piima-makaronisuppi. Või putrusid: tatraputru, mannaputru, hirsiputru. Kui oli lihasemat kraami, siis saime pekisuppi (hapukurgisuppi pekiga, boršisuppi pekiga), kalasuppi. “Praed” olid siiski kartul-soust tüüpi lahendused: vorstikaste keedukartulitega, pekisoust keedukartulitega, maksakaste jne. Praad oli kotletid: kalakotleid, vahel ka niisama kotletid. Kartuliga. Toonasest valikust korralikku toidupüramiidi muidugi ehitada ei saa, see näeks välja pigem kui ruudukujuline kast — rasv üleval ja peal.

Põhitoit oli pekk

Pekk supis liha asemel, pekk kastmes ka samamoodi, pekikord pekisupi peal, pekitükid peidetud mittepekikastmesse. Makaronid pekiga. Pekk-pekk-pekk! Kuigi me saime kuuks ajaks ette nähtud küllastunud rasva koguse kätte alati ühe päevaga, oli meie seas ülekaalulisi väga vähe. See lihtsalt rabeleti klassivõitluses välja.
Pekiga tehti ka nalja. Koolis tuli suur tüli sellest, kui protestimeelsemad kuhjasid oma taldrikutes ujuva peki kokku kõik ühte taldrikusse — võite ette kujutada, milline hunnik sellest tuli ning millise jama pidid lapsed pärast pedagoogide ees ära selgitama. Rangemad õpetajad-korrapidajad lasid selle peki ilmselt ka ära süüa, tagantjärele. Noh, süda paha? Pole midagi! Toidupoes oli toona saada ainult ühte tüüpi keeduvorsti. Pekitükkidega. Nimeks "Lemmik"...

Siis maks
Maks oli väga vajalik “liha” nõukogude lapse toidulaual. Keegi pidi ju selle subprodukti ära sööma, mis vanadest loomadest järele jäi. Maksatükid kastmes olid kõvad ja kuivad, kiulised. Looma seedimise jääke ning halba kolesterooli täis. Aga mis siis — vähemalt sai sealt hulga A-vitamiini, mis kulus ära neile, kes istusid klassis tagumistes pinkides ning tuhkagi tahvlile ei näinud, isegi vaatamata sellele, et kodus ka maksavorsti söödi.

Palju kala
See toodi koolisööklas lauale neljapäeviti, sest sel päeval sõi kogu Nõukogude Liit kala — neljapäev oli kalapäev! Rahhiit ju! Seda kardeti kui tuld, “Tervise ABC” raamatust teadsid kõik lapsed, kui kole on olla rahhiitik ja seda ei saanud endale lubada. Tumeda tuleviku nullimiseks sõime selle silmad kinni ära — enamasti kalakotleti kujul, sest mingisse toitu tuli peita peale vähese kalaliha ka kõik selle muud osad. Mingit raiskamist ei olnud. Mingil hetkel ujus lauale kalamaitseline liha, aedviljahautises. Räägiti, et sigu söödeti, vähemalt mereäärsemates paikades, kalarappetega, sellest siis maitse. See polnud veel kõik. Kui kooliarst või muu hull sind kooli peal kätte ei saanud, siis kodus olid sa vanemate raudses haardes ja pidid neelama kalamaksaõli. Ikka selle rahhiidi vastu.

Ja lõpuks sardellid
Need suured paksud ja võdisevad “superviinerid” olid siis liha asemel, sest päris liha ENSV lapsed ei saanud, see rändas NL vippidele. Sardelle sai süüa ainult jõuga, meil nuge ju polnud. Sinna löödi kahvel sisse, nii et kaste pritsis endale sülle ja pinginaabri taskusse. Keedukartulid, mida juurde pakuti, olid enamasti siniseks keedetud. Vähemalt olid sardellidega ühte värvi… Selles värvidemängus kippusidki söömata jääma pigem kartulid, sest kasvav laps tahtis liha.

Magustoiduks kampott!

Sellist asja vist tänapäeva lapsed enam ei tea. Klaasidesse valatud rosinakissell. Kissell oli nõukaaja magusa tippsaavutus. Seda pakuti koolis piimakisselli, karamellikisselli ja niisama kisselli näol. Ja kuna kodudes tehti ka kisselli, sai paljudel lastel kissellipeost kooli lõppedes mõõt silmini täis ning sinna see jäi — enam me seda magustoitu naljalt ei tee.

Piimast tehtud kissellidele lisati moosi, mida nimetati siis povidloks, mis meenutas kangesti tuubimoosi nimega Kosmos — kui selle hinge alla tõmbasid, läikis süda veel pool päeva. Tagantjärele mõeldes, eks see magusavalik üks kosmos oligi.

Kissellisööjate kamp jagunes kaheks: ühed, kes sõid ära ainult kisselli ja teised ainult povidlo. Osa aga jätsid selle läikiva tardunud kisselli täiesti alles ja lasid sööjate kambal puhta töö teha. Võibolla on need toonased kissellid ka üks põhjus, miks sellest ajast kasvanud inimesed ei armasta eriti tarretist.

Magustoiduks oli sageli ka leivasupp hapukooresilmaga. Või mannavaht. Neid kahte isegi söödi. Leivasuppi tehti praktilistel kaalutlustel: leiba jäi palju järele ja gluteenivaba leib läks seistes ju kõvaks. Sellest oli hea siis leivasuppi toota.

Magusaisu vaevas meid kõiki — poodides prevaleerisid kamašokolaad ja “Komeedi” kommid. Kaalujäätis ja “Kellukese” limps. Halvaa ja koolanäts (keskelt moosiga padi). Hernekommid ja “Merekivikesed”. Kelle vanemad käisid tööasjus rohkem ringi, tõid ikka kooli mitmesuguseid erilisemaid komme. Ühed olid väga kasulikud hammaste vahetumise ajal. Nimelt kivikõvad iiriskommid, mis jäid lõugu raksutades hammaste külge kinni ja logisevad piimahambad sai sedasi kiirelt välja. Seltsimees laps oli ju nutikas!

Ärkamisaja tulekuga saabus koolidesse täielik magusarevolutsioon — meil hakati müüma saiakesi. See dekadentlik jama ei kestnud pikalt ja keelati paljudes uue aja koolides muidugi ära, teadagi — halb suhkur ja nisujahu!

Söögivahetund tõi meid aga kokku

Kui praegu rõhume tervislikule tasakaalustatud toidule, et meie tervena elatud aeg oleks võimalikult pikk, siis sel ajal mõeldi ainult sellele, kuidas kõht täis saada asjadest, mida oli saada. Nii lihtne see elu oligi ja näljaga söödi kõike. Omamoodi irooniline oli seegi, et me maksime ka toiduraha...

Koolisööklas sai tegelikult palju nalja, see oli üks vabam hetk korralikult drillitud päevast, kui klassitäis lapsi sai ühise laua taga kokku. Seal lasti oma aru teinekord korralikult välja. Õrritati korrapidajatena patseerivaid õpetajaid, et kui palju need kannatavad. Jube küll, aga mängiti toiduga, narriti teiste klasside lapsi, kes olid ilmselgelt jobud, siunati oma vanemaid. Vaadati õhkavalt ilusate poiste ja tüdrukute poole, aeti niisama omi jutte.

Toonaseid kokatädisid peab siiski kiitma, sest võib ette kujutada masendust, kui oled söögitegijana hädas nadi, mõnikord lausa olematu toorainega ning üritad sellest võimalikult maitsvat toitu teha. Mitmel juhul saadi sellega hakkama, sest me ju sõime seda! Ja kui kokatädidel oli hea tuju, siis harva, kuid siiski, saime isegi pannkooke moosiga. Mannas buberts ehk lihtsalt bubert jäi aga vist lõpuni arusaamatuks...