Hea terav kodune sinep: miks eestlastele see nii maitseb?

Veeregu nõukaajast mööda aega palju tahes, siis eestlastele on kõige tuntum ja endiselt ka kõige armastatum vahel lausa pisarateni viivalt kange Vene sinep. See tundub olevat saanud omamoodi rahvuslikuks aardeks ja tihti kuulub välismaal elavate kaasmaalaste jaoks sellesse nimekirja, mida palutakse kodumaalt ikka ja jälle saata. Palju avastamislusti pakuvad ka need seigad, kui magusmahedate sinepitega harjunud välismaalased kanget sinepit lahkelt doseerides endale suhu pistavad.

Seega – igas külmikus võiks alati võtta olla üks sinepituub või -purk. Ise teevad sinepit sageli just need, kes äärmuslikku põletavat kangust ja soojust kõrgelt hindavad. Sinepi originaalvariant sisaldab aga tihti vaid kas tervelt või osaliselt purustatud sinepiseemneid (mitte sinepipulbrit), äädikat, soola, pipart ja vahel ka mõnd muud maitseainet. Sinepipulbri valmistamise oskus kuulub hilisemasse aega (19. sajand), mil seemnete lihvimisest sai Inglismaal omaette kunst.

Lisaks teralistele variantidele on aga endiselt näha ka kreemiseid sinepeid ja ka lisandiga sinepeid,
viimased võiks julgelt kanda juba hoopis sinepikastme nimetust. Sinepi haare on lai. Kasuta seda marineerimisel, kastmete-suppide maitsestamisel, sega sinepit paneerimissegudesse. Tegelikult on väga vähe neid toite, millega sinepi maitse ei sobi.