Bali on selles suhtes aus koht, et siin tehakse asju ikka nii nagu muiste. Väiksed soolafarmid, pisikesed vetikakasvatused ja kodused töökojad on endiselt hoos ning mitte ainult turistidele vaatamiseks, nagu tihti mujal maailmas - Balil tõepoolest tehakse soola tänapäevani vanade kommete kohaselt ja müüakse kohalikele tarbimiseks. Saarel ringi sõites peatusime ühes teeäärses soolafarmis, et visata pilk peale sellele, kuidas siinse kuuma päikese käes sool tegelikult valmib.

Paar fakti alustuseks: Meresool saadakse mereveest vee aurustumisel. Kui lõunamaades teeb aurustamistöö ära päike, siis põhja pool aidatakse muudmoodi “soolaaurutamisele” takka: aastal 55 olla Julius Cesari väed pannud tähele, et Inglismaa elanikud kannatavad soolapuuduse käes ning õpetanud neid soola laiadel pannidel mereveest aurutama. Õpetuse tulemusena põletasid inglased järgmistel aastasadadel soola keetmiseks maha kõik oma metsad.

Vesi merest randa aurustuma

Soolateo alustuseks viskas soolafarmi “soolatädi” tühjade kottidega kaelkoogud õlale ja marssis läbi tulikuuma musta liiva mere äärde. Ta kummardas, et kotid soolast merevett täis panna ja asus siis tagasiteele. See ei ole lihtne töö - lisaks tulikuumale liivale ja raskele veekandamile on läbi paksu ning kuiva liiva mäest üles kõndimine ise juba katsumus omaette.

Järgmise etapina hakkab “soolatädi” merevett varasemalt valmissilutud “soolapeenrale” pritsima. See soolapeenar on tegelikult lihtsalt siledaks lükatud musta liiva ala, kõrgemal künkal, kus päike peenart terve päeva kuumutada saab. Meresoolane vesi on vaja järgmisteks etappideks kuumaks kütta.

Tulikuumaks muutumise järel kooritakse kuum, märg ja soolane liivakiht maast üle ning tõstetakse suurde puidust vaati, kus on juba eelmised kihid niisket meresoolast liiva ees ootamas. Vaadi alaosast viivad välja bambusest rennid, mida mööda liivast välja nõrgunud ja liiva poolt filtreeritud soolane vesi kookospalmi tüvest uuristatud anumatesse voolab. Sealt tõstetakse vesi uuesti ja uuesti liivatünni, et see aina soolasemaks muutuks.

Lõpuks, kui vesi on piisavalt soolane, valatakse õhuke kiht soolast vett lahtistesse pikkadesse anumatesse päikse kätte kuumama. Kuuma päikse käes aurab vesi ära ja järele jääb ilus valgehelbeline meresool!

* * *

Fakte soolast

  • 3000 eKr kaevandatakse Austria aladel soola; hiinlased aga tunnevad juba 40 erinevat toidusoola sorti
  • 600 eKr hakkavad roomlased mereveest soola valmistama
  • 500 veneetslased rikastuvad soolakaubandusega
  • 1340 Prantsusmaal kehtestatakse soolamaks, järgnevad verised mässud
  • 1648 Moskva soolamäss, tapeti ülikuid.
  • 1785 Inglismaal mõistetakse kohut 10 000 soolaga salakaubitseja üle, 300 hukatakse
  • 1790 Prantsuse revolutsioon tühistab soolamaksu
  • 1812 Prantsuse armee vaevleb Moskva all soolapuuduses. Seedehäired tapavad prantslasi võidu vene talve ja kasakatega.
  • 1960 Taanis leitakse naftat otsides 300 m sügavuselt maaalune soolamägi, mis on 5 km kõrgune ja millest praeguse kaevandamismahu juures (600 000 tonni aastas) piisab 16 000 aastaks.
  • 1970-ndate lõpul hakatakse Ugandas soola puudumise tõttu mässama Idi Amini vastu.

Allikas: Koržetsi Õpiköök


* * *

Soolakooriku all valminud kala/kana/loom/lammas

Vaja läheb

- Kaks kilogrammi meresoola
- Tüümiani
- Rosmariini
- Musta pipart
- Allikavett

Valmistamine

Soolakooriku all lihade valmistamine on vana kunst ning selleks ei ole vaja midagi muud kui vähese veega valmistada soolast mätsitav segu ning maitsestada see ürtide ja pipraga. Seejärel kasutada seda paksu koorikuna valmistatava liha või kala katmiseks – mida paksem kiht seda mahlasem tulemus. Kala võiks omakorda maitsestada eraldi sidrunit ja tilli kõhuõõnde toppides.

Kana-, looma- ja lambaliha tuleks marineerida oma maitseeelistuste järgi ning siis valmistada soolakoorikus. Sool hoiab lihad aromaatsed, mahlased ning valmistab neid kiiremini. Lisaks lisab hea meresool lihale maitset, mineraale ja muud headust.

Katsetage julgelt!