Mida arvad voodis söömisest — kas oled poolt või vastu?
“See pidi ikka üks tark mees olema, kes voodi välja mõtles,” õhkas minu kadunud vanatädi igal õhtul enne magamaminekut ning tõesti, voodi on üks tähtsamaid leiutisi inimkonna ajaloos ratta, tuleraua ja (tualett)paberi kõrval. Ilma voodita püherdaksime põrsa kombel põhuhunnikus ega saaks osa tsivilisatsioonist ja kultuurist. Sest nagu praktika tõestab, leidub väga vähe asju, mida ei saaks teha lamades (ja õigupoolest ei vääri asjad, mida lamades ei saa teha, üleüldse tegemist).
Voodis söömise komme on niisama vana kui voodi ise. Võin kihla vedada, et niipea kui voodi oli leiutatud, leidus keegi, kes sinna mõnulema ronis, ühes käes karask, teises lambakints, kolmandas õlletoop, oodates pikisilmi, millal ilmub keegi, kes leiutab televiisori ja televiisoripuldi. Nagu on kindel seegi, et kohe leidus keegi, kes kukkus pragama, et voodis ei sööda! See vastuolu kahe koolkonna vahel püsib tänase päevani. Kumbki leer ei tagane oma veendumusest. Mõlemal on mingis mõttes õigus.
Tegelikult söödi voodis juba vanas Roomas. Peenema rahva pidusöömaaegade etikett nägi ette, et patriitsid pikutavad diivanitel, lastes toidul ja joogil hea maitsta. Sääraseid võluvaid stseene võib kohata näiteks Pompei varemetes säilinud freskodel. Keisrid ja konsulid lasid hommiku- ja lõunasööke voodisse serveerida, vanade roomlaste üllast eeskuju järgisid hiljem kogu Euroopa kroonitud pead. Et vaagnad ja peekrid ümber ei läheks, konstrueerisid nutikad tislerid spetsiaalse lauakese. Lauakesel olid sobiva kõrgusega jalad, peen mööblitükk asetati voodis lebava monarhi kõhu kohale. Kui valitseja läks paksemaks, tehti lauakese jalad kõrgemaks. Muidugi esines ka tarbetut ekstravagantsust. Vene keisrinna Katariina Suur olevat eelistanud einetada porgandpaljaste kaardiväeohvitseride selja pealt, ohvitserid pidid valitseja voodis neljakäpukil ukerdama. Kujutan ette, kui ebamugav jant see oli!
Ent jättes liialdused kõrvale, on tegemist igati meeldiva traditsiooniga. Võimalust hommikusööki voodisse tellida pakuvad peenemad hotellid tänapäevalgi. Otse loomulikult ei seostu voodis söömine ainult luksusega. Leidub ka paras ports romantikat. Naisteromaanide üks elujõulisemaid stereotüüpe on kujutlus armunud paarikesest, kes pärast kirglikku ööd voodis einet võtab. Ja pärast söömist … nojah, teadagi. Ent miskipärast ei leidu sääraseid kirjeldusi abieluinimestest rääkivates realistlikes kirjandusteostes.
Siit jõuamegi voodis söömise varjukülgede juurde. Pange nüüd hoolega tähele, kallid lugejad! Konspekteerida pole siiski tarvis, piisab, kui kleebite selle artikli oma magamistuppa voodi kohale. Probleemile kainelt lähenedes tuleb nimelt tunnistada, et vaevalt leidub inimest, kes suudaks voodis süüa ilma pudistamata. Küpsised, võileivad, kartulikrõpsud, pitsa ja saiakesed pudisevad nagu põrgulised. Eriti jubedad on lehttainapirukad. Pool läheb suhu, pool kukub voodisse. Veedate voodis krõbistades mõnusa pooltunnikese, aga pärast vedelete justkui kruusaaugus. Lihtsalt uskumatu, milliseid kannatusi võib põhjustada tavaline saiapuru, rääkimata juba kalaluudest või kanakontidest. Tuleb linad, tekid ja padjad puhtaks kloppida, halvemal juhul peate seda tegema ise. Mis romantikast või luksusest siin veel rääkida …
Säärased oleksid lühidalt voodis söömise plussid ja miinused. Peate ise otsustama, millise tee valite. Et aga lõpetada käesolev uurimus pisut vallatumas võtmes, pajatan ühe vana anekdoodi.
Kirp läheb linnavalitsusse korterit nõudma. Talle antakse elamispind Marju Läniku juustesse. Möödub nädal, kirp tuleb linnavalitsusse ja nõuab uut korterit. “Läniku juustes ei saa elada, üks kamm ja lakk käib vahetpidamata!” seletab ta. Antakse siis kirbule korter Vello Orumetsa habemesse. Möödub kaks nädalat ja kirp on tagasi: “Alguses oli seal Orumetsa habemes täitsa normaalne, aga siis tuli saiapuru! Andke mulle uus korter!” Nüüd majutatakse kirp Gunnar Grapsi kubemesse. Möödub kuu, möödub kaks, linnaametnikud mõtlevad juba, et said tüütust putukast rahu, aga tühjagi – kirp kargab jälle uksest sisse ja nõuab korterit. “Mis seal Grapsi kubemes siis viga on?” küsib pahur ametnik. “Alguses polnudki midagi hullu,” seletab kirp, “aga lõpuks tuli jälle see saiapuru!” Eriti toredaks teeb kuuldud loo asjaolu, et selle anekdoodi rääkis mulle kadunud Graps ise.
