Kuni siiani teadsin, et see südame osa, mis kuulub kookidele ja ülejäänud pagaritoodetele, on jäägitult minu ema tehtud Napoleoni koogi oma. Kuid nii nagu vahel suured armastuslood saavad otsa, sai ka meie oma.

Valencias on hetkel käimas festival nimega Fallas. Rahvas pidutseb olenemata vanusest ja soost pea kaks nädalat. Linn on ehitud miljonitesse tuledesse ja iga naabruskond on uhkem kui teine. Minu, kui võhivõõra ränduri jaoks iseloomustab seda festivali kaks peamist märksõna - püssiroht ja Churrod.

Oh Churrod. Just nendest ma tegelikult tahtsingi rääkida. Ma polnud nendega varem kokkupuutunud. Ja tean, et minu järgnev lause on hirmus lääge ja paras kilšee, aga see oli üks tõeline armastus esimest ampsust.

Ühel õhtul jalutasin koju ning kõndisin mööda pisikest järelhaagisest, kuhu oli üks tore pere teinud Fallase ajaks Churro kohviku. Ei midagi elegantset ja pisut kõrbenud õlilõhn ei olnud atraktiivne, veel vähem isuäratav. Peatusin kioski ees ning laususin “dos churros por favor.” Arve oli 2 EURi ja hetke pärast jätkasin oma teekonda oma pisikese paberi tuutu ja kahe Churroga.

Ettevaatlikult, mitte sõrmi kõrvetades, murdsin endale pisikese tüki. Ma jäin seisma ja mõtlesin, oh no. See krõbe pealispind ja siidine sisemus. Peale raputatud suhkrukristallid sulasid suus ja pisut soolane järelmaitse, puhas match made in heaven.

Ma tean, et mu puusad ei rõõmusta selle üle ja minu rannavorm peab järgmist hooaega ootama, kuid minu tutikast armastulugu on kõike seda väärt.

Et mitte üksi siin liidus olla, tule ka!