Kristina Šmigun-Vähi arutleb, kuidas toiduga õnnetunnet tekitada ning kurvastab koolitoidu kvaliteedi pärast.

Peatoimetaja Siiri juhatab ajakirja sisse nii:

Iga tõsiseltvõetava hea toidu aluseks on harmoonia. Me tajume seda oma kaasasündinud ja ka õpitud vaistudega. Kooslus, kus on kokku segatud palju võõraid või tundmatuid toiduaineid, lükkab meid sageli eemale. Parimana tundub see, mis on kooskõlas meie kogemustega ja ületab neid veidi. Harmoonilise maitse loomine vürtsidega on põhjamaiste naturaalsete kooslustega harjunud keskmisele eestlasele juba omaette klassist.

Aasta esimeses numbris võtsimegi just need road ette, kuhu peale soola ja pipra on sisse segatud tšillide tulisust, piparde teravust või ingveri malbet soojust. Enamasti on seal ka tubli annus leemesegaja enda kirge, sest tuliseid krevette või lõunamaist lambaliha ei söö me just iga päev. Kuid just niisuguse, veidi erilise roa vaimustus on nakatanud ka meie sõpru ja perekondi.

Retseptide kokku korjamise käigus selgus seegi tõsiasi, et meil igaühel on olemas oma värskest kraamist valmistatud maitsepasta või vürtsisegu, mille aroomipahvak lummab — suskame seda võileivale või supi sisse, määrime särisevale lihale või segame salatikastmesse ning kasutame üleüldse palju laiemalt kui vaid ühes ja ainsas lemmikroas.

Oleme teadlikult jälginud, et vürtsiroad oleksid “keskmiselt tavalised” — mitte üle võlli tulised. Kuid maitseskaalat saab igaüks sammhaaval ikkagi eelkõige ise paika loksutada.

Lisaks on teie ees pidusöök kahele, kohevate sufleede ja rukkijahust küpsetiste ülilahedad retseptid, böfstrooganovi tegemise õpetus ning retseptilugu kodustest suppidest, mida kõik armastavad. Ainus küsimus on vaid see, kuivõrd suur on meie söögiisu ja maitsevaheldust ihkav lustlik meel, et riburada need oma söömadesse pikkida. Nagu öeldakse, peab meelt aeg-ajalt lahutama, et monotoonsusest vaba­neda. Eriti sobivad uued toiduga katsetused aega, mis koroona­ajastule loodetavasti päitsed pähe tõmbab.

Valmistume ka sõbrapäevaks ja vabariigi sünnipäevaks!