Nii ma siis sõin ja jõin ja elasin ilma kõrvitsata. Kuidas ma lasteaias sellest “käigust” keeldusin, ei ole enam teada – sunnimeetodid olid üldjuhul harilikud. Hiljem midagi nagu puudu ei jäänudki, ka minu lapsed kasvasid beebieast välja ilma ­kõrvitsapüreeta. Välja arvatud kõik jõulud, mil üks ema kasvatatud saagi isenditest vürtsikalt magusas marinaadis meie kodu hiigelpotis maitseid kõvasti endasse imas.

Aga nagu maitsetega ikka, on vaja vaid üht, sageli ka juhuslikku nautimisväärset kogemust, et mõni trauma saaks oma teenitud lõpu. Mina sain ülihead, rõõsa koorega pehmendatud kõrvitsapüreesuppi sõbranna juures. Õhus hõljus õrnu muskaatpähkli aroome ja praetud sibulate lõhna, ning kõik, kuhu lisatakse rõõska koort, tekitab minus alati usaldust, vihjates millelegi pehmele ja suus sulavale.

“Ah, see on nii lihtne ja hea. Proovi ometi,” ei püüa ta mind väga pikalt veenda, hääles kindel veendumus, et SELLEST supist ei ütle lihtsalt mitte keegi mitte kunagi ära.

Võtan end kokku. Tobe ka hakata seletama seda ja teist, kui sinu parim sõber on teinud sulle ­selleks õhtuks ja vaid meile kahele kõrvitsapüreesuppi. Röstinud saia peale ja vahustanud toorjuustu kreemiks, segades sinna sisse hakitud tüümianilehekesi. Sügavkollaselt kumava supi saatel pidi mööduma me ühine aeg, mida nii kaua olime oodanud.

Esimene lusikatäis maandub mu keelele. Ma ei usu viimse hetkeni oma meeli. Valmistun olema totralt vapper. Kui vaja, sunnin selle mõttetu asja omale sisse.

“Kui hea!” sosistan hella häälega. Murdosa sekundist püüab hääl mu peas mind vana harjumuse kohaselt ümber veenma hakata: “See pole võimalik. See on ju kõrvits – üks maitsetumaid asju maailmas.” Aga nüüd pole tagasikäik enam võimalik. Kõrvits on saanud tagasi oma väärikuse.

Olen kohanud endasuguseid saatusekaaslasi rohkem kui küll, kuigi sama palju on õnneks olnud ka neid, kes pole kõrvitsat iial ära põlanud. Nende omavaheline kohtumine on hädavajalik, kas pole?

Kõrvitsakollast sügist ja õdusaid õhtuid!