Me kõik muutume aina detailsemaks, teame paremini, mida tahta. Meile meeldib maalähedus ja Eesti toit, Peipsi sibul ja Tahkuranna kurgid on kogu aeg hinnas olnud, aga me naudime suurima rõõmuga häid asju kust tahes maailma otsast. Eksootika rikastab ja paneb ka argiseid maitseid ja nende loomise lugusid palju rohkem hindama. Me toome Eestisse väga erilisi veisetõuge või kummalisi kanu ja hakkame neid kasvatama või kolime maale jahuveskile hinge sisse puhuma. Meie vabaduse lapsed on aga vahepeal kasvanud täpselt nii suureks, et saavad hakata kunagistele ema-isa poolt alustatud tegudele uut jõudu juurde puhuma. Tõsi, samal ajal oleme hakanud arvama, et ilma toidulisanditeta justkui ei saakski hakkama. Ja paljud pole enam sugugi kindlad, kas neil kööki kui sellist üldse vaja läheb.

Kindel on ka see, et meie söömisharjumused ei sõltu üksnes lapsepõlves kogetust, kuigi nendel on just kriitilistelt või eriliselt liigutavatel hetkedel võime hoobilt mälusopist välja hüpata. Need on pidevas muutumises ja hea on siin vahet teha vaid ühel – kas need muutused on peale surutud (need tunned ära nii, kui mõnele probleemile pakutakse justkui lahendust, aga mõne aja pärast saab sellest hullus, millega ennast petlikult veendes kaasa minnakse) või sinu enda loomulikult kulgevast ja muutuvast elust tulenevad valikud.

Meie söömised sõltuvad ka porgandi hinnast, sest taimset kraami soovitatakse küll rohkem süüa, aga reaalses elus on see üsna kallis lõbu. Meie elutempod erinevad ja saame valida, kas tahame teha süüa kodus ise või ostame selle valmis kujul poest. Me jahime värskeid toiduaineid ja uurime, kuidas suhkur nii valgeks saadakse, või siis pole pakendi sisu meie jaoks üldse teema, peaasi et maitseb. Kui tahame, otsustame kardinaalselt muuta oma elustiili, soovides muuta maailma paremaks, ja hakkame taimetoitlaseks. Vahel tuleb menüüd muuta ka otseselt tervise pärast. Me püüame mitte teha neis valikutes halbu otsuseid ja just siis tulebki peaaegu alati mängu eelmiste põlvkondade tarkus. Kui me sellest liiga kõrvale kaldume, hakkab see tunda andma – olgu see siis kohe näha omal nahal või kistakse paigast ära looduse tasakaal.

Laias laastus on meie valikute tulemus vabastav. See loobki iseenesest juba teatud korrastatuse. Ja väga harva on mõnes toitumisuuringus jõutud jalustrabavale tulemusele või teadmisele, mida me varem ­ei osanud aimata. Ikka kipub nii olema, et uuritakse põhjalikumalt pigem seda, miks üks või teine aine toidus kasulik või kahjulik on, kuidas protsess toimib.

Ega see söömine nüüd nii keeruline ikka ei ole küll, kui tead, et elu enda põhiväärtuste alalhoidmisele on toiduvalmistamisel hoolega mõeldud. Aga kas pole samas asja tuumale pihta saamiseks endiselt hädavajalik, et enne kõrgtehnoloogiasse sukeldumist on kasulik igaühel oma hakklihapallid kas või kordki elus oma käte vahel valmis veeretada? Nii võid pääseda nii mõnestki hullult “kasulikust” turunduslikust kavalusest ja seedimisjamast.