Kes käib metsas korviga, kes ämbriga, mõni ei võta midagi kaasa ja tuleb tagasi ikkagi uue inimesena. Metsa­kohin rahustab ja teeb kiirustavatele mõtte­tuuridele säru. Pärast on kergem olla, mõtted selgemad ja teod konkreetsemad. Ah jaa, mantrana soovitatakse kõik nutiseadmed maha jätta, kuigi võõramas metsas uitajate kohta see vast siiski ei kehti. Vastupidi – lae akud pilgeni täis ja hoia telefon lukuga kinni tõmmatavas taskus. Et häda korral oleks see ikka võtta.

Meie metsad on täis mõnusaid marju ja kõiki pole meil õnneks lootustki ära korjata. Samas võiks metsamarju ikkagi palju rohkem süüa, kui me seda teeme. Ka mõmmikud söövat päevas ära näiteks kaks ämbritäit mustikaid ja pohli. Mõne peotäie võiks neid suve jooksul värskelt nosida ka meie – nii suured kui ka väikesed. Metsamarjade kasulikkusest on palju kirjutatud, kuid viimaste uudiste kontekstis on need ühed tõhusamad tervisliku eluviisi toetajad ja eluea pikendajad. Koos marjadega satub sinu soolestikku ka huvitavaid baktereid otse loodusest, mitmekesistades sinu vastupanuvõimet haigustele. Metsamarju tasub süüa, sest meie seas on palju neid, kes linnastumise tagajärjel maale kolides mitte ei puhka ega lõdvestu, vaid hakkavad hoopis mitmete allergiate käes vaevlema. Oleme loodusest, mis meid kaitsma peaks, nii palju distantseerunud, et kehad ei taha enam kunagi meile omaste, aga nüüd nii haruldaste bakterkondadega leppida, vaid käsitlevad neid kui vaenlasi. Üks viis olukorda tõrjuda on püüda süüa nii palju metsaande, kui vähegi suudad.

Lõõgastavat marjasuve!