Viimaks on käes oodatud suvi ning soovitused kasvatada oma toidulauale midagi ka ise, kas või vähehaaval, on asjakohased. Südamega kokkaja hinge paneb võbelema kimbuke värsket tilli otse peenralt nopituna, korvitäiest maasikatest rääkimata. Viimaste eest hoolitsemine pole lihtne ega odav. Saaki tuleb korjata satside kaupa, vihmapilvede liikumisele peab kogu aeg peale passima, et päikesesoojad marjad enne ära noppida. Ega rõduürdidki sirgu ega kasva ilma hooleta. Seda armsam on saak, mida nopid. Selle kvaliteeti ei ületa miski poest või isegi turult ostetu – ­ei lõhna, maitse ega struktuuri poolest. Seal on kõik küll püüdlikult kastidesse pakitud, aga siit või sealt on selle gabariidid teel sinuni alla andnud. Nii nagu profikokad propageerivad menüüsid, mis koostatud põhimõttel “ninast sabani”, et vähem jääke tekitada, teeme meie kodus samal ajal süüa “peenralt taldrikusse”. Juurikajäägid rändavad komposti ja mingit plastikpakendit pole ka vahepeal vaja. Ideaal saab nüüd teoks  – vastupidiselt talvele, mil kõik värske oli kuskilt kaugemalt transporditud ja pakendamisest oli üldse saanud omaette äri.

Plastikurämpsust on palju räägitud, aga peale kilekottide keelustamise poekassades pole tavaelus suurt midagi muutunud. Meie juunikuu staar Epp Petrone valutab intervjuus otsustavalt südant, kui lihtsalt me oleme usaldanud endid igasuguste normide keerisesse ja ametnike kätesse, kes aga tegelikult tarbijaid ju ei kaitse. Neist on saanud üksnes reeglite loojad, reeglite tagamine on aga igaühe oma asi. Tootja moraalitaset saab kontrollida üksnes tarbija ise ning sealt edasi hääletada jalgadega või käratseda sotsiaalmeedias. Aga lähedale jõudnud õõvastavate lugude mõjul oleme me plastiku ülemäärase tarbimise peale hakanud tasapisi mõtlema. Ilma normide ja keeldudeta. Ja see valik ei ole odav. Pigem tundub lausa luksuslik. Samal ajal kasvab E-ainete põlvkond meie silme all mühinal üles, sest see on linnastumise tingimustes odavam ja mugavam. Lihatööstur Enn Kuslap, kes “Fookuse” rubriigis lambaliha tootmise jätkusuutlikkusest juttu teeb, tunnetab sama teemat oma iga­päevases töös üsna teravalt.

Korraks on kahju ka sellest, et oma perest üle jäänud peenratoodang kipub tihtilugu kätte jääma ja raisku minema. Kokkuostjad soovivad tootjailt suuri koguseid, turul on letihind aga nii kõrge, et kuhu sa ikka ühekordselt oma väikeste kogustega minema hakkad, parem jagad niisama ära.

Saagirohket suve ja kosutavat puhkuste aega!