Kuigi inimlapse maitsemeel areneb väga varakult ja juba emakõhus kasvades, õpime me maitsmise üle arutama ja vaidlema kogu elu. Mäletan hästi, kuidas lapsena ei suutnud ma mõista neid täiskasvanuid, kes oliive nautisid. Appikene, kuidas saab soolane ja tahke purujas ollus hamba all ometigi kellelegi meeldida? Marineeritud kalaga tabasid mind samasugused ebalevad tunded. Paneerid ja praed kala ära, saad sellele ilusa kuldse helgiga krõbeda kooriku peale, siis on see juba niisamagi maitsev. Mis tast enam likku panna?

Aga ilmselt ongi nii, et enne kui linnupojad omandavad tõelisi aariate ette kandmise lauluoskusi, sädistavad, siutsuvad ja teevad nad ikka päris kõva lärmi. Kui siis viimaks häält valitsema õpitakse ja midagi kaunist üle noka kostab, on nad niisama üllatunud kui suureks kasvanud laps, kellele hakkab ootamatult maitsema mõni vürtsmoos või peediketšup. Sellele eelneb vanemate lõputu eeskuju rahuolust ja meeldimise väljanäitamisest-jagamisest, kui koos süüakse. Kui veab, õpitakse käsikäes ka süüa tegema ja ise kogema, et kõik toidujumalad ei ilmutagi end sulnilt võises pirukatainas või kohevalt magusas besees. Võimalusi antakse ka soolasele sidrunile või vängelt hapukale kalale. Kui see nii ei oleks, siis jääksidki linnupojakesed haledalt kriiskama ja kärama, meie, inimesed, aga kalduksime ennastkahjustavatesse äärmustesse suhkru ja rasva üleliigsel ahmimisel.

Suvel on alati kuidagi lihtsam lasta meeltel end juhtida, loomuomasele tervenemisele ruumi teha. Aroomid kütkestavad, hing on värskest õhust ja kargest mereveest vaba ning meeldima hakkavad ­mitmesugused maitsed, mida uute toitude mekkimine pakub. Kui ma vaid saaksin, sooviksin, et ­puhkuse ajal saaksime me kõik iga päev vähemalt ühe korra katta laua üdini isetehtud toiduga, jagada üksteisega maitsejutte, esitada küsimusi toidu kohta ja mõlgutada mõtteid selle üle, kuidas inimkeel võis hakata arenema just ühistel söögiaegadel. Ju see on tänaseni nii.

Uusi leide ajakirjast ja sooja suve!