Kui ma tahan meelirahustavat ampsu, siis aitab mind alati paneeritud räim marinaadis. Klassikaline ja külm, porgandirõngad ja sibul peal. Või äkiline vimb purgis. Vahepeal lugesin ajurveeda tarkusi sellest, kuidas oma dosha’t ehk ülekuumenenud meeli jahutada. Hinduistlikus maailmas on selleks palju variante, aga Eesti vastena olen ma just marinaadis räime leidnud. Mereäärse poisina toob see mind algpunkti tagasi.

Kui ma avan kodus külmkapi ukse, siis vaatavad sealt vastu kingitud moosid. Kuna suurt keldrit ei ole, siis on purgid igaks juhuks pandud külmkappi. Tore on näha, et nimistu läheb järjest kirjumaks ja julgemaks, angervaksad tulevad õunamoosi-
desse jm. Ebatraditsioonilisus on äge. See on muidugi see, ­mille peale minu ema oleks öelnud: „Ei-ei, see pole ikka õige asi.“

Kui mul oleks oma restoran, siis oleks seal taimetoit. Kellaajaliselt oleks teada, kust aknast paistab päike sisse. Ideaalis oleks nagu korralikul talumajal, et päike käib ümber maja ja sa oled kontaktis sellega, mis on väljas. Nagu meil oma taluski on. Meil on seal rahvast nüüd vähemaks jäänud, vennaga hoiame seda. Praegu on seal hommikuköök ja õhtuköök. Hommikuköögis jood hommikukohvi ja õhtuköök on see klassikaline koht, kus talupere on kohtunud.

Buffet' ja muu toiduvaliku korral valin ma alati taimetoidud. Eestis on see veel nii nõrga. Ometi saab sellega tõsta inimese võnget. Minu firmatoit on otsetõlkes „Toscana võreluugid“ – see on kihiti küllus baklažaanist, mozzarella’st, parmesanist, basiilikust ja tomatist.

Toiduideaal igapäevases elus oleks, et lae all on pikk tokk ja sa järjest korjad sinna erineva rohelise aja ravimtaimi. Me eelmisel aastal käisime Vilsandilt nurmenukku korjamas. Kuskilt läheb edasi kummelit, siis on pärnaõied ... Seda tokki ma mõttes kogu aeg ehitan. See näitab, kas sul on hingerahu või ei ole.

Mul just oli kogemus, kus ma tõesti muutusin õnnelikuks, söök pani laulma. See oli Lõuna-Eesti pool, Tartu kandis. Ma tegin nüüd oma esimese korraliku pesto isekasvatatud basiilikust. Seedermänniseemned ja parmesan juurde. Keegi tõi värsket hapusaia ka. Kui suvel tuleb sõpru eri nurgast kokku ja kõik võtavad midagi maitsvat kaasa, siis see paneb kindlasti ümisema …

Sel kevadel oli mul janu rohkem asju mulda panna: hernest ja paar pikka vagu kartulit. Vanatäditütre Tali Virvega seal kõrvuti vagudes liikudes avastasin, mida tähendab mardikate korjamine ja kui palju mardikarohke põld vajab hoolt, kui ei kasuta mürke. Aga mida ma sealt olen võitnud, on ikkagi lood. Kui lugudejanu kustutada niimoodi, et sa saad mõne targema ja vanema inimesega koos toitu teha, siis selle järele ongi kõige suurem janu. Tali Virve on meie suguvõsa kõige parem lugude teadja. Siis saab pärast kõht kartulist täis ja on ka nii, nagu Kristiina (abikaasa Kristiina Ehin – toim.) ühes luuletuses ütleb, et juured saavad lugudega joodetud.

Ideaalset söögiraamatut ma alles otsin. Tütar on kuueaastane ja tema on leidnud omale „Laste kokaraamatu“, mis oli ka minu ja Kristiina lapsepõlves olemas. Seal väga palju ei ole, ainus, mida mina lapsena sealt tegin, oli kohupiimajook. Tütar ka vaatab peamiselt pilte. Aga see raamat toidab tahet, et midagi teha. Lapsega oleme vaadanud „Ratatouille’d“, mida mõni peab parimaks multikaks. See joonistab lapsele nii toredasti ette, kuidas võtad ühe maitse ja teise maitse ja mis see kokku teeb.

Kui ma tahan oma abikaasat üllatada, siis ma teen värvikirevat toitu – nii palju värve, kui suudan kokku leida. Selle­pärast et armastus on väga värviline. Külluse tunnetus peab olema, sest suure osa sööd ju silmadega. Serveerid nagu maali – retsept ei olegi seejuures tähtis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid