Ideaalne viis, kuidas serveerida juustu

Kevad on kitsepiimaaeg ja just siis valmivad juustumeistritel igasuguse kuju, hallituse ja laagerdusega juustud.

Oluline on juustud taldrikule asetada maitsetugevuse järjekorras. Tavaliselt on kõige õrnem juust nn kella ühe peal ja viimane on paigutatud kella üheteistkümnele. Kindlasti ei tohiks juustud omavahel kokku puutuda ja lisandeid ei maksaks panna juustude peale, vaid serveerida eraldi nõust vaagna kõrval.

Kitsejuustu klassikalised soolased kaaslased on värsked ürdid koos törtsu oliiviõli ja värskete kirsstomatitega, ciabatta või ahjus oliiviõliga röstitud õhukesed baguette’i-viilud. Marjadest-puuviljadest sobivad maasikad, viinamarjad, viigimarjad, melon ja arbuus. Väga hea on voolav värske aasamesi. Kõrgem pilotaaž on veinimarmelaadi ja kitsejuustu kooslus.

Pähklilistest on parimad päevalille- ja piiniaseemned. Kitsejuust ise on värske ja mahe, sestap peab sinna juurde pakutav vein omama sama karakterit. Kõige levinum on kitsejuustu ja Sauvignon Blanci paaripanek, olgu see siis klassikaline mineraalne Sancerre Burgundiast, Saint-Bris või mõni Uus-Meremaa tikripomm. Muudeks alternatiivideks pakuksin välja sarnase kergusega Pinot Grigio, Chenin Blanci või Grüner Veltlineri. Õllesõpradel tasuks kitsejuustuga proovida nisuõlut.