Traditsiooniks on aga ka päikesekuivatatud tomatid oliiviõlis, mis sobituvad krõbeda koorikuga saia ja veiniga imeliselt hästi. Pisut kõhukas kinnisvaraärimees kurdab, et isegi kui väga tahaks, on kaalu võimatu langetada, sest igal õhtul on mõne sõbra juures õhtusöök, või on vaja midagi tähistada ja tähistamiste juurde käib ikka ja alati korralik toit! Ja muidugi satub keskmine inimene üsna tihti mõnda Malta pulma, sest kristlikus riigis on tavaks vabaabielu asemel ametlik abielu.

Päeva olulisim toidukord: õhtusöök

Kui tervisliku toitumise gurudel on ütlus, et hommikusöök söö ise, lõunat jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele, siis grandioosne õhtusöök on Malta köögi a ja o. Hommikusöök jääb paljudel vahele ning lõunase siesta ajal (kl 11–16, paiguti kl 12–16) on paljud söögikohad ja poekesed vähemalt väiksemates asulates suletud, kuid õhtul kompenseeritakse kõik päeva puudujäägid.

Milline siis üks tavaline Malta õhtusöök välja näeb? Esmalt süüakse eelroog, mis on väga suur, seejärel pearoog, mis on väga suur, ja lõpuks magustoit, mis on, arvake ära — väga suur. Restoranist toitu tellides tasuks kindlasti teada, et lisaks tellitud pearoale tulevad sellega alati kaasa ka kartul ja muud kõrvalroad. Välja sööma minnes ei tasu end ka hõrkudest eelroogadest liiga ahvatleda lasta, vaid säästa kõhuruumi muudegi asjade jaoks, sest toidukogused on tõepoolest ka kõige parema isuga inimese jaoks üüratud.

Multikultuurne köök

Nagu ka Eesti köök, mis on mõjutusi saanud meid vallutanud rahvuste köökidest, on ka Malta köök oma olemuselt väga kirju. Toidukultuuri on jälje jätnud mõjud Itaalia, Inglise, Prantsuse, Hispaania ja Vahemere köögist, samuti on mõjutusi saadud Lähis-Idast ja araabia maadest. Malta päris „oma” rahvuslikuks toiduks peetakse küülikut (fenek), mida valmistatakse kas hautisena veinimarinaadis madalal tulel küpsetades või koos spagettidega praadides. Kõige õigem koht selle traditsioonilise roa tellimiseks on araabiapärase nimega keskaegne kindluslinn Rabat, mis on endise pealinna Mdina äärelinnana üks Malta olulisemaid vaatamisväärsuseid. Muuseas on seal filmitud ka mitmed „Troonide mängu” episoodid.

Gurmaanide jaoks ongi Rabat koht, millest ei saa üle ega ümber, sest Malta kulinaarseid tippsaavutusi leiab just selle linna arvukatest restoranidest ja kohvikutest. Kindlasti tasub läbi põigata Crystal Palace’i tee- ja kohvibaarist, mis on suutnud oma kohal püsida juba enam kui sada aastat ja mille hitiks on Malta parimad pastizz'id – krõbedad lehttaignalaadsest taignast valmistatud soolased täidisega pirukad, mille mahlakaks sisuks on traditsiooniliselt kas ricotta või püreestatud rohelised oad vürtsidega. Pastizz'i peetakse omapäraseks hübriidiks araabiapärastest küpsetistest ja Itaalia kulinaariast.

Suure valiku Malta veine leiab Victoria lähedal asuvast vinoteegist

Vaimustavad nisuroad ja värskendav limonaad

Nisu kasvab Maltal hästi ja tänu itaallastest naabritele on nendegi köök pastaroogadest ja ravioolidest pungil. Nagu ka erinevatest nisusaiadest. Väiksemates külakestes võib siiani näha tänavate ääres pisikesi ja nõgiseid pagarikodasid, kus kohalikud daamid suurtes kiviahjudes saia küpsetavad. Tule tegemiseks kasutatakse muide pilliroogu ja pelleteid, sest metsa, mida ahju visata, Maltal väga ei kasva. Mainimata ei saa jätta ka Malta populaarseimat leivatoodet, milleks on ftira. Tegu on lameda leivakesega, mis sarnaneb itaallaste schiacciata'le.

Malta ajalookirjutistest on teada, et seda rooga küpsetati ordurüütlite pagarikojas juba 1742. aastal. Praegu on tavaks täita ftira tomatipastast, ubadest ja tuuniakalast kokku segatud salatiga. Muidugi tasub siinkohal ka hoiatada, et toitu serveeritakse koos krõpsude ja salatiga ning ports on üksi söömiseks meie mõistes üüratu. Ftira kõrvale võib proovida 1952. aastal leiutatud kohalikku limonaadi Kinnie't, mis kujutab endast Itaalia Chinotto laadset mõruapelsinidest ja ürtidest valmistatud karboniseeritud limonaadi.

Palavas kliimas on see tõeliselt hea alkoholivaba suvejook, mida terrassidel Coca-Cola asemel ohtralt tarbitakse. Samas olgu mainitud, et ühes pooleliitrises Kinnie' limonaadipudelis on peidus üle 200 kilokalori ja kui alguses tundub, et soolase kraanivee asemel on mõnusam Kinnie't rüübata, siis tasub sellega siiski piiri pidada.

Malta kaktused.

Kerged ja tervislikud valikud

Kui küsida, kas Maltal mõnda kerget toitu ka leidub, on vastuseks kalaroad ja supid. Kuigi ka mereande tellides võib juhtuda, et neid serveeritakse näiteks ohtras õlis. Igal juhul üheks kõige tervislikumaks valikuks on kohalik kuldmakrell ehk lampuki (kohalikud kutsuvad seda kala ka mahi-mahi'ks või dolphinfish'iks), mida süüakse kas praetult või pirukatäidisena. Kuldmakrelli tipphooaeg on augusti keskpaigast detsembrini, kui kala Malta vetesse saabub.

Suppi kohalikud suvel tavaliselt ei söö, aga külmemal ajal on levinud näiteks lesesupp (widow’s soup või soppa tal-armla) – juurviljasupp, mis legendi järgi tekkis, kui paljulapselise pere isa ära suri ja lesel ei olnud lastele midagi süüa anda. Naabrid ja talumehed tõid talle juurvilju, mis kõik koos potti pandi ja hommikul lisati supile juurde värsket kitsepiima. Samuti on populaarne kalasupp aljotta. Traditsiooniliselt kasutatakse selles supis ära kogu kala, sealhulgas pea ja saba. Aljotta on Malta kööki toonud tõenäoliselt prantsuse rüütlid, sest supp meenutab igati Marseillest pärit bouillabaisse't.

Kitsejuustu ja spinatiga täidetud ravioolid - ja nagu pildilt näha, siis ka rohkes õlis.

Õlled, veinid ja muud eksootilised napsud

Mis puutub alkohoolsetesse jookidesse, siis pisikese, 316 km² suuruse saarekese kohta on Maltal arvestatav hulk veini- ja õlletootjaid. Suurim kohalik õlletootja on Cisk, kelle toodang on pühapäevatarbija jaoks täiesti joodav. Tõelise maitseelamuse saavad õllesõbrad aga kohalikke Lord Chambray käsitööõllesid proovides. Asja teeb haruldasemaks ja erilisemaks veel küllaltki pisike tiraaž, mistõttu ekspordini need õlled kahjuks ei jõua. Pruulikoda asub Malta pisikesel sõsarsaarel Gozol, mida on huvilistel võimalik ka ise külastada. Lisaks heledatele ja tumedatele inglise IPA-dele toodetakse ka n-ö hooajatooteid, mida igal ajal ei saagi – näiteks kohalikest kappariõitest ja tillilaadsetest feerulatest valmistatakse vastavalt kasvuajale ka pisikeses koguses eripruule.

Tüüpilisest nõgisest külapagarikojast võib esialgu kogemata mööda kõndida, sest kes usuks, et sellises majas valmivad maailma kõige oivalisemad saiad.

Kuigi Malta maastik on kivine, kasvab seal rohkesti eksootilisi taimi, millest toidu- ja joogitööstus põnevaid retsepte genereerib. Maltal olles tasub kindlasti proovida kaktuselikööri (Bajtra), mida tehakse augustis ja septembris valmivatest oranžidest ja punastest kaktuseviljadest. Kusjuures Opuntia kaktused, mida Maltal ja teistes Vahemere maades kohata võib, jõudsid Euroopasse alles pärast Ameerika avastamist. Rahvameditsiinis on kaktuseviljadel samuti oluline koht. Nimelt arvatakse, et flavonoididest ja antioksüdantidest pungil viljad aitavad võidelda palaviku, kasvajate, diabeedi, bronhiidi ja paljude muude haigustega. Paljud kohalikud söövadki valminud marju ning valmistavad neist teesid ja ravitõmmiseid. Magusat likööri on neil kombeks lisada vahuveinile värvi ja maitse andmiseks.

Kõige kuulsam on Malta oma veinide poolest, mille üle on ka kohalikud väga uhked. Viinamarjasortidest on levinuimad just kohalikud viinamarjasordid – „Gellewza” ja „Girgentina”. „Girgentinast” valmistatakse puuviljase ja õrna maitsega hea happesusega kerget veini. „Gellewza” on punane viinamarjasort, mille maitses on vihjeid ploomile ja kirsile. Sellest valmistatud vein sarnaneb rohkem rosé kui punase veiniga ja seda kasutatakse sageli vahuveinides ja Shirazi pehmendamiseks.

Hiiglaslik Ftira, mida võib vabalt sõbraga jagada.

Patused desserdid

Maltalased ise armastavad öelda, et meri on soolane, seega peab magusat sööma. Magustoiduvalik on Maltal väga suur, üllatavalt palju on neil just kooke ja torte. Enamjaolt serveeritakse kõike rammusa vahukoorega. Traditsiooniline Malta magustoit on imqaret, datlitäidisega pirukas, mida serveeritakse meega, vahel ka jäätisega. Imqaret on araabia päritolu ning Malta saartel ja selle lähipiirkonnas hakkas see levima alates 870. aastast enne Kristust. Turistide lemmik on Itaalia magustoit cannoliricotta juustuga täidetud tuub, millest satuvad sõltuvusse ka need, kes muidu magusat ei armasta. Täitsa vabalt võib juhtuda, et kui ühel päeval Gozo saare pealinnas Victorias cannoli’t sööd, siis oled valmis ka järgmisel päeval autole hääled sisse panema ja hea kohvikõrvase nimel paarkümmend kilomeetrit maha sõitma. Malta vaimustav köök võib panna inimesi tõepoolest ootamatult käituma.

Aljotta supi retsept

Koostisosad

2 spl oliiviõli

1 hakitud sibul

3 tükeldatud küüslauguküünt

6 viilutatud tomatit

1 (värske) loorberileht

värske piparmünt

8 tassi vett

1 terve puhastatud kala, umbes 800 grammi (traditsiooniliselt meriahven, võib asendada punase riffahvena või paltusega)

100 g riisi

sool ja pipar

2 sidrunit (ühe mahl suppi, teine kaunistamiseks)

värske petersell

Valmistamine

Pruunista suures potis sibul ja küüslauk oliiviõlis pehmeks ja kuldseks.

Lisa tomatid, loorberileht, piparmünt ja vesi. Lase segu keema ja lisa kala. Vähenda kuumust ja keeda, kuni kalaliha on valge ja pehme.

Eemalda kala supist ja lase sellel jahtuda, kuni seda saab töödelda. Eemalda kala pea, saba, nahk ja luud, lõika kala umbes neljaks tükiks.

Kurna supp ja vala selle puljongivedelik potti tagasi.

Keeda riis puljongis küpseks ja lisa kala. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Serveeri kuumalt, kaunista sidruniviilude ja peterselliga.

18 aastat Maltal elanud giid Alla kokteiliretsept

2 cl kaktuselikööri

4 cl viina

sidruniviil

Sprite

Vahekordasid võib vastavalt soovile muuta.


Jaga
Kommentaarid