Eesti toidu kuu fookuses: meie oma õun

Käimas on ÜRO Peaassamblee välja kuulutatud rahvusvaheline puu- ja köögivilja-aasta. Sel puhul peatume tänavusel Eesti toidu kuul pikemalt just kohalikel õunasortidel.

Õunapuud on peetud meie aianduse sümboltaimeks juba esimesest Eesti ajast peale – ei puudunud siis ega puudu praegugi see väärikas puu ühest õigest koduaiast. Samuti on viimasel ajal on üha enam hakatud soetama vanu maju, mille juurde kuulub ka aed õunapuudega. Mis sorti need võiksid olla? Millised sordid meie aedadesse üldse kõige paremini sobivad? Ja kuidas õunu säilitada? Loe seda siit ja just nüüd, sest september on Eesti toidu kuu ning maailmas enim kasvatatud puuviljal, õunal on väärikas koht ka meie toitudes.

Õunapuude laialdasem levik koduaedadesse sai alguse mõisatest; mõisnikud ja – veelgi enam – nende aednikud olid suured aiandushuvilised. Mitmed maasordid on just tänu neile levima hakanud ning just sellise puu võid praegu leida oma uue suvekodu aiastki. Mis võiks olla põnevam, kui selle sordile jälile jõuda! Abi saad Polli aiandusuuringute keskusest, kuhu saad saata õuna ja lehed nt pakiautomaadis. Pollis võrreldakse sorte juba aastast 1945. Näiteks üks kõige vanemaid Eesti sorte, „Suislepp“, pärineb juba 18. saj algusest.

Eesti lähiaja uueks staarõunaks on kujunenud „Krista“, mis on viimastel aastatel Hansaplanti õunasordivõistlusel seljatanud meie kandi senise suure lemmiku „Liivi kuldreneti“. „Krista“ üks trumpe on see, et õun on krõmpsuva tekstuuriga ja mahlane. Ka „Liivi kuldrenett“ on mahlane ja maitsev, aga läheb sügisel jahuseks, samuti ei ole tema saagikus parim.

Uutest sortidest on huvitav ka „Kaimo“ – hea tekstuuriga, aga hästi magus. Ehtne lasteõun! Punane ja atraktiivne, sarnaneb maitselt kommile. Teise äärmusse kuulub aga suurepärane koogiõun „Antonovka“ – pikalt säiliv talveõun, mida tunnevad hästi vanemad põlvkonnad. Korjamise mõttes õrn, samas väga hea küpsetistes.

Siidriõuna puhul on tähtsad tanniinsus, hapete suhe jt nüansid. Nii sobivad siidriteoks omamaistest sortidest hästi näiteks väikeseviljalised õunasordid, millest üks huvitavamaid on „Kuku“.

Õunapuid tuleb aeg-ajalt uuendada, sest neilgi on oma eluiga. Sõltuvalt pookealusest on see tänapäevastel puudel 15–20 aastat; vanemate puude puhul, mida oleme harjunud koduaias nägema, on keskmine eluiga umbes 40 aastat, aga kindlasti leiame ka palju vanemaid isendeid. Puukoolidest istikut ostes saame reeglina nelja-aastase taime, mis hakkab juba paari aasta jooksul saaki kandma.

Säilitamiseks tasub õun salve panna, kui seeme on pruun. Säilitamiseks mõeldud õunu ära raputa maha, vaid nopi otse puult. Õunte säilitamiseks vajad jahedat kohta. Üks vana aja nippe on säilitada õunu jahedas ruumis heintesse pistetuna, nii koguneb niiskust ja tekib hallitust vähem, kui näiteks ajalehtede vahele pannes.

Mullu külastasid Pollit Eesti restoranide peakokad, see on parim tõestus, et Eesti õun on jätkuvalt kõrgelt hinnas. Polli keskuse oma õunasorte võib leida näiteks Nõmme turult. Eesti õuna tugevus meie köögis ja söögilaual võibki just olla eri sortide paljusus ehk võimalus proovida ja katsetada kõike seda, millel ka meie esivanemate mõttelised näpujäljed peal.

Polli aiandusuuringute keskust kutsutakse tihti üle Eesti korraldama degusteerimisi ja näitusi nii, et aiandusüritustel tasub silma peal hoida. Samuti saab eelneval kokkuleppel külastada Pollis asuvaid sordikollektsioone, mis loob kõigis uusi ehedaid emotsioone. Avasta kodumaiseid puu- ja juurvilju ka Eesti toidu kuu selle aasta programmist: eestitoit.ee