Toomits ei ole selles osas erand. Vaadates pilte noorest kokast karjääri alguses, võib 90ndate fotodel näha siuget ja kavalalt naeratavat meest, kes aasta-aastalt üha enam kaalu kogub. Kuid nagu Toomits ise ütleb, siis lõpliku põntsu pani see, kui noavehkimise töö köögis jäi ühes tema juhitud restoranis tagaplaanile ja rohkem tuli tegeleda paberimajandusega, istumisega.

Tartus legendaarses restoranis Kaunas kokakarjääri alustanud, restoranide Karl Friedrich, Novell ja Teletorn kööke juhtinud ning Norras, Islandil ja Suurbritannias tervet rida restorane „läbi töötanud” kokk on viimased viis aastat vedanud koos sõbra, kokk Andrus Laanistega õppekööki — Academic Food Labi. Asjaolude sunnil konserveerisid mehed oma loodud köögi, keerasid elektri välja, koondasid end ära ja jäid ootama paremate aegade saabumist.

Toomits ütleb, et nad pidasid küll nõu, et kas peaks ka hakkama midagi tootma ja müüma, pakkuma käibe tekitamiseks kullerdamiseks lõunasööke, kuid kiire arvutus Excelis ning pilt sai selgeks: tühi töö ja vaimu närimine, tulu null. Erinevalt noorematest kokkadest pole kahel Cordon Bleu aumärgiga kokal midagi ka tõestada, lisaks ei lähe mehed ka mõnekuulisest eemalolekust rooste.

„Kaal hakkas kogunema suuremalt jaolt pärast 30. eluaastat ja Eesti kõrgeima restorani kööki juhtides. Teletorni restoranis oli mul köögis nii hea meeskond, et jäin aina enam igapäevasest kokatööst kõrvale, tegelesin vaid paberimajanduse ja uue menüü koostamisega. Liikumiseks sai lugeda vaid seda, kui jalutasin köögi taganurgast restorani baariletini ja palusin lasta omale espresso, mille kõrvale valada pits konjakit,” räägib Toomits.

Juhiluba päästis elu?

Otsus, et vanamoodi enam edasi ei saa, ei tule kunagi kergelt, kiirelt ega ilma valudeta. Me arvame, et „pirn läheb põlema” ootamatult ja äkki, kuid sellele on enamasti eelnenud aastaid, teinekord aastakümneid kannatusi ja signaale. Toomits jällegi ei ole siin mingi erand. Kuigi tema viimane piisk karikasse ei olnud lahutus, sõbra surm või enda terviselt saadud äkkteadaanne. Piltlikult said kokku vaba aeg, soov näha poega suureks kasvamas ja vastumeelsus selle suhtes, milliseid valikuid sunnib paks keha tegema.

„Paks inimene saab ise sellest ju kõige paremini aru, et on paks. Alguses teed selle üle nalja ega pööra sellele tähelepanu, kuid mingil hetkel hakkab see häirima. Oleme ausad, ma olen viimased aastad olnud enam mitte ülekaaluline või paks, vaid kindlasti rasvunud, kliinilises mõttes haige inimene,” räägib kokk.

Krooniaja lõpus, kümmekond aastat tagasi, tehti mehele uneuuringud, mis näitasid pilti, mida ei sooviks ka oma suurimale vaenlasele: öö jooksul oli mehel 150 hingamispeetust, millest pikim 2,5 minutit. Tegemist on olümpiakulla tasemel ujuja hinge kinni hoidmise klassiga. Toomits möönab ka ise, et oli südamerabandusele või atakile väga lähedal.

„Teine pool asjast oli see, et aastaid olin ma maganud pidevalt norsates, saanud proualt selle eest igal öösel ribidesse. Ma ei mõelnud üldse sellele, et lisaks minule ei saanud ka tema magada. Mõlemad ärkasime väsinult, kurjus oli kiire tulema ja nii aastaid,” räägib Toomits ning lisab, et sai magamiseks masina ja maski, elu läks paremaks, kuid kaal kogunes sujuvalt edasi.

Järgmine verstapost teel otsuseni saabus siis, kui kokk läks juhiloa uuendamiseks perearstilt tervisetõendit saama. Mõõdeti, kaaluti, võeti verd ja selgus, et näidud korras, nagu Toomits ise ütleb — hakka või rekajuhiks. Siis aga haaras õde taskust mõõdulindi, keeras selle ümber mehe kaela ja sai tulemuseks 62 sentimeetrit. Isegi mõne mehe pea pole nii suur.

„Kuna olen rasvunud, oht on apnoele, mis võib viia liikluses minestamiseni, siis tervisetõendit ei anta. Punkt. See oli korralik laks minu pihta. Aga esimene kõne ei olnud tookord veel treenerile või toitumisnõustajale, vaid tuttavale politseinikule, et kas leiame väljapääsu. Selgus, et väljapääse on vaid üks: kaal kontrolli alla,” räägib Toomits.

Nagu ikka ei lähe aga asjad nii lihtsalt: Toomits läks küll trenni, lasi Eesti tippkulturistidel end juhendada, sai kaalu isegi sulama, kuid siis haigestus, sport jäi pooleli ja regi läks suhteliselt kiiresti vanasse rööpasse tagasi. Kaal hakkas uuesti kasvama.

Riided USAst, jalanõud ilma paelteta

Eelviimane piisk karikasse polnud enam seotud tervise või arstidega, selle pakkus pilk riidekappi ja jalatsiriiulile. Toomits ei ole aastaid saanud omale Eestist riideid osta, kuna enamikus poodides pole riietel nii paljude X-idega hilpe. Riided tulevad USA või Saksamaa e-poodidest. Hullem pilt aga vaatas vastu mitutkümmet paari jalanõusid uurides — ilusad, moekad, mugavad, kuid mitte ühelgi pole paelu.

„Isegi kui paelad olid peal, siis olid need puhas butafooria. Kui kingapaelad oli vaja ülikonna all kinni siduda, siis seda tegema „sukeldudes” võtsin ikka hoogu ja liigutasin väga kiirelt. Ebanormaalne,” räägib kokk.

Kevadise eriolukorra ajal saabus siis see viimane piisk karikasse — selle pakkus pilk baarikappi. Iga kord kui Toomits selle kodus avas, selgus, et see on tühi. Olgugi et vaid mõni päev varem oli poest kaks pudelit konjakit toodud. Nii hakkas kokk tellima konjakit, veini ja muud joovastavat kraami maaletoojatelt kastiga. Aga ka see kulus kiirelt. Polnud ühtegi õhtut, kui unele oleks kainelt suigutud.

„Kriisiaeg, kodus istumine, alkoholi kulus. Nädalalõppudel, kui oli mõni pidu, siis sai ikka kaalukategooriat arvestades tõsiselt ette võetud. Pika istumise jooksul juua ära 1,5 liitrit kanget pole probleem, eks see on seotud ka 1989. aastast väldanud kõrtsitööga, et naps meeldib,” räägib Toomits. Kõige siiani räägitu kombinatsioon viiski selle teadmiseni, et midagi peab muutuma.

Priit tunnistas endale ausalt, et ta on rasvunud, vormist täielikult väljas, servast alkohoolik, 30 aastat tööd rabades ja pidutsedes elades oma tervise lihtsalt perse keeranud. Seda näitas ka viimane veri, mille perearst mehelt võttis. Arsti sõnad olid karmid, kuid ausad: viis aastat veel ja lõpp on fataalne.

Restoran Karl Friedrich.

Pontšikud

Konkreetse eluhoiakuga mehena võtab Toomits asju tõsiselt ette. Nagu eestlaste puhul ikka, võib otsuse tegemiseks kuluda pool elu, kuid kui otsus tehtud, siis enam taganemist ja selle murdmist ei ole. Meelde tuleb Toomitsa kunagine jutt, kuidas ta noore poisina Tartus otsustas tervislikult toituda ja süüa vaid tatart ning nii keetiski poiss kõik kodused kastrulid tatart täis. Sama jõuliselt on Toomits ka pere loonud, tööd rabanud, gastronoomseid võite ja kaalu kogunud.

„Mingil hetkel jõude istudes nägin sotsiaalmeedias, et pannakse kokku punti nimega „Pontšikud”. Grupp minusuguseid trullasid, kes koos treenivad, üksteist toetavad ja tekib võistlusmoment. Mulle tundus, et see on just see, mida mul vaja oleks. Selgus ka, et pundi kokkupanija on hea tuttav Lembit Arikainen ja teine liige Kuldar Pajula oli kunagi poisi jalgpallitreener. Kirjutasin kohe, et kas oleks ruumi veel ühele paksule,” räägib Toomits.

Toomitsale tehti ruumi ja nii asuski kokk tõsiselt asja kallale. Grupist leidis mees eest seitse isiksust, kellel kõigil sama eesmärk, kuid erinevad suhtumised, mõtted, ideed. Nagu Toomits ütleb, igav ei hakka ja isegi kui on naginaid, eriarvamusi, siis need lahendatakse sportlikus vormis.

„Ma poleks kunagi uskunud, et ootan, millal spordiklubid ennast uuesti lahti teevad, et saaks minna lammutama. Loomulikult on raske, meeletult raske, eriti inimesele, kes tegelikult ei ole ju kogu elu jooksul regulaarselt trenni teinud. Aga iga päevaga tundsin, et läheb paremaks, jõuan rohkem,” räägib Toomits, kuidas vahetas õhtuse kotleti treeningtunni vastu.

Trenn on tujutõstja, kaalu langetab toitumine

Toomits on vana kooli kokk selle kõige paremas mõttes: prantsuse kooliga, klassikalise väljaõppega, teadmisega, et või ja koor on kokakunsti a ja o. Kokk, kes maitseb üle absoluutselt iga toidu, mis köögis haudub — kaste, mis pajas tunde küpsenud, muudab oma maitset, see on vaja üle mekkida. Päeva peale kokku koguneb neid maitstud teelusikatäisi sadu, mis kokku teevad suure hulga kilokaloreid.

„Kui ma enne „Pontšikutega” treenima asumist kohtusin meie treeneri ja toitumisnõustajaga, siis vaatasime detailselt läbi kogu minu elu: söömised, joomised, sporditegemised, töö, harjumused, tervisepilt ja nii edasi. Leppisime kohe ka kokku, et valetama ei hakka ja pooltõdedega ka ei opereeri. Nii ütleski treener mulle, et „ainult” kaks asja on vaja täielikult ära muuta — sinu söömine ja joomine,” naerab Toomits.

Nagu igat paksu inimest, kimbutas ka Toomitsat öösöömine, mis ei piirdunud ju kunagi kahe pähkli ja õunaviiluga, vaid viis keresse ikka pool latti suitsuvorsti, sinki ja muud head. Õhtusöök oli kuus kotletti, kaheksa kartulit, jahukaste ja juurde — värviks — midagi salatilist. Ning joomise osas ütles treener kokale, et Toomitsa nädala kogused on treenerile aastaseks mõõduks. Kokkuvõte oli lihtne: alkohol nulli ja portsjonid väiksemaks.

„Ma ei ole midagi menüüst välja jätnud, aga olen koguseid kordades vähendanud. Minu suurimaks mureks on valge sai ja kartul, neid kahte võin ma süüa lõputult. Need kaks asja olen ma oma menüüst peaaegu välja tõstnud. Samuti keerasin pontšikuks saamise järel kohe oma alkoholitarbimise nulli, lõpetasin lihtsalt ära. Tulemus on see, et esimese kaalumise järel aasta lõpus olin kaotanud 6 kilo, teise kaalumise järel 11 kilo ja tänaseks juba 13,” mainib Toomits selge rõõmu ja rahuloluga.

Üks nipp, mis aitas kokal seista vastu sellele, et öösel külmiku juures kehakaalule kurja teha, on juua vett. Toomits täitis pooleliitrise lähkri sooja veega ja kallas selle kurku. „Vastik, räigelt vastik, kuid nädal-kaks hiljem enam ei häiri ja tulemuseks on see, et külmikus on ka hommikul need samad asjad, mis õhtust sinna jäid.”

Loomulikult valib Toomits, mida, kui palju ja millal sööb, kuid meest ennast üllatab kõige enam see, kui lihtsalt need valikud tegelikult sünnivad. Reaalsuses. Sest vaimusilmas enne dieeti tundusid need tegevused nagu Everesti otsa ronimine.

„Ma elan „kõrgel” teisel korrusel ja juba nii lühikese ajaga on muutused sellised, et saan ilma ähkimata ja peatuseta trepist üles,” lisab Toomits ronimisteemat jätkates.

Uni, uni, uni

Kui muu liigub kõik sujuvalt tõususuunas, siis magamistoas võitleb Toomits ühe suure probleemiga. Ei … sellega on kõik korras. Kokk isegi ütleb naljatledes, et eelmise kevade eriolukorra ajal perega koos istudes tutvus ta oma naisega uuesti ja selgus, et tegemist on väga meeldiva ning intelligentse inimesega. Probleem on unega, täpsemalt sellega, et nii väärtuslik valuuta nagu uni ei taha peale tulla.

„Ma punnitan kogu jõust ja siis saan end kella kolmeks voodisse ja magama jään vast alles viie paiku hommikul. Rääkisin sellest ka „Pontšikutele”, kes aga ei osanud kuidagi aidata — magavad kui notid, kui raske päev seljataga. Kõige muuga olen saanud joonele, kuid unerütmid on nii paigast ära, kui olla saavad. Ega see kriis ja olukord, kus hommikul ei pea vara ärkama, ka kaasa ei aita. Kuigi ei ole kindel, kas ka see aitaks, kuna ka varem magasin tihti kolm tundi ja kihutasin tööle,” räägib Toomits.

Uni on aga kaalulangetusel ja spordist taastumisel määrava tähtsusega, und ei tohi karta ja seda endast eemale hoida. Toomits arvab, et tema lõi sellise unerežiimi omale selleks, et kui pere on magama läinud, on aega ise rahulikult naps või kaks teha, nokkida telefoni, vaadata telekat. Ühesõnaga — tegeleda mitte millegi mõistlikuga. Kuid nagu kõige muuga, küll suudab Toomits ka sellele probleemile lahenduse leida.

Eesmärk: 100

Toomits saadab mulle nüüd aeg-ajalt sotsiaalmeedias sõnumeid, mille sisuks on lihtsad ja uued rõõmud: „sain täna tõmmata püksirihma augu võrra kaugemale kinni”, „sõlmin just kingapaelu seistes ilma vaevata kinni”, „kohtasin üle pika aja oma „väikest sõpra””.

Lisaks sellele levivad videod, kus pidevalt suurust kaotav mees noa asemel hantleid ja sangpomme lehvitab. „Eesmärk on mul näha kaalul numbrit 100. Sinnani on veel palju minna, aga enam ei ole ka tagasiteed. Siiani kaotatud 13 kilo muidugi inspireerivad meeletult,” lisab Toomits.

„„Pontšik” Toomitsa kõhnumise teekond” ei ole lõppenud lugu, see on teekond, mis vältab veel aastaid. Nagu öeldakse, siis kõige raskem on samm diivanilt spordikotini või otsus panna külmik öösel ilma sealt midagi võtmata kinni. Toomits on need sammud edukalt teinud. Nüüd pole muud, kui tehke järele või makske kinni.

NB! Teine osa kõhnumisloost tippkokaga juba järgmises ajakirjanumbris, fookuseks toit!