Varsti selgus, et segaduse taga oli kurb sündmus – lillelaada eelmine peakorraldaja oli ootamatult surnud ja uued inimesed võtsid töö üle. Et kuskil polnud ametlikku lepingut, ei teadnud nad kokkuleppest veinikonkursi tegijatega midagi ning panid programmi kokku veinitegijate pidulikku üritust arvestamata. Tiina võttis käiku kogu veenmisoskuse, selgitas, et lillelaat on saanud lubatud tasuta reklaami, et žürii, konkursil osalejad ja sponsorid ootavad finaali ning auhinnatseremooniat. Lõpuks õnnestus žürii jaoks leida vaba nurgake ühes lillelaada kasutusse antud võimlas ja seal, käsitöö müüjate kõrval, selgusid kõige esimese koduveinikonkursi parimad joogid. Autasude üleandmine mahutati ajakavasse ja kokkuvõttes oli kõigiti kena päev. Ainult et Tiina kaotas paarsada tuhat närvirakku ja andis endale lubaduse, et rohkem tema enam konkursi korraldamisega tegemist ei tee. Ta on seda ka hilisematel aastatel lubanud.

Mis on kuiv vein?

Konkursi esimestel aastatel oli Eesti kodutegijate veinihariduses veel vajakajäämisi. Nii sai Tiina alguses päris palju telefonikõnesid: „Vabandage, mis tähendab kuiv vein?” Nimelt tuli konkursile esitamiseks oma jook kategoriseerida. „Kui on hapu, siis kuiv,” juhatas Tiina, „Kas on hapu?” „Ei ole hapu, hea vein on!” vastas mõnigi helistaja nördinult. Ühel aastal võttis Tiina paar žüriiliiget appi ja liigitas enne hindamisvoorusid võistlustööd ise ära, selleks andis iga konkursil osaleja oma toodangust väikse pudelikesega näidise. See osutus siiski nii ajamahukaks ettevõtmiseks, et rohkem kui ühe korra konkursi ajaloo jooksul käiku ei läinud. Õnneks õppisid veinitegijad aja jooksul ise oma veine määrama.

Hapudest veinidest rääkides võtab Tiina teemaks rabarberi. Tegemist on populaarse toorainega, mida praegu kasutatavad üsna usinasti ka ametlikud veinitootjad. Hobitegijad avastasid rabarberi juba varem ja 5-6 aastat tagasi esitati konkursile rekordiline hulk rabarberiveine. Ega selles midagi taunitavat olnudki, lihtsalt žüriiliikmetel kippusid degustatsiooni lõpuks happelisest vedelikust igemed valutama ja üks veinimaitsjatest võttis protsessi lõpuks kokku ohkega: „Ei tea, kas Eesti poodides on suhkrumüük lõppenud?”

Nuikapsaveini? Aga palun!

Kõigi aastate kummalisemat võistlustööd mäletavad Tiina ja veel paljud sel korral hindamises osalenud kohtunikud siiani eredalt. Esiotsa oli elevus suur, sest nuikapsa-suvikõrvitsa-tomativein kõlas intrigeerivalt. Tiina ei välista tänagi, et sellest kooslusest võib ka head veini saada. Tookord igatahes ei saanud. Selline ühepajasupi marinaadi moodi, üritab Tiina maitseelamust tagantjärele kirjeldada. Haruldasematest maitsetest on konkursile esitatud veel kadaoksa-, porgandi- ja peediveini.

Koduveinikonkursi žürii elu pole alati lihtne. Pealtnäha võib tunduda, et tegemist on unistuste tööga – joo aga veini ja kritiseeri või kiida. Tegelikult veinijoomist siiski ei toimu, enamjaolt sülitatakse jook pärast keelel katsumist ja maitsenüansside analüüsimist uuesti välja ja puhastatakse suud vee, saia ning oliiviõliga. 2016. aastal osutus konkurss niivõrd menukaks, et esitati lausa 209 tööd. Ühe päevaga sellist kogust ei hinda, samas ei saa vabast ajast kokku tulevat žüriid nädalate kaupa kinni hoida. Tiina kombineeris, kuidas oskas, aga ikka kujunes nii, et komisjonil tuli mekkida umbes 50 jooki päevas.

Varjunime all võistlema

Koduveinide hindajad võivad olla üsna karmid ja kodupruulijad jälle hellahingelised. Ühel aastal osales mees, kes ei julgenud enda nimega võistelda ja esitas töö pseudonüümi all. Miskipärast valis ta osalemiseks naisenime. Tema võistlusjook osutus aga auhinna vääriliseks ja niisiis tuli Tiinal pelglikule härrale kõne teha – valigu ta, kas otsib diplomite üleandmisele ennast asendama mõne naisterahva või paljastab oma tegeliku identiteedi. Mees otsustas viimase kasuks.
Tegelikult pole varjunime vajagi, sest iga võistleja saab numbri ja nimed avalikustatakse ainult võitjatel. Seega ei ole tahapoole jäänud veinitegijatel vaja muretseda – naabrimees seda netist välja ei guugelda.

Poe tagant restorani

Mis kõige olulisem – 10 aastat konkurssi on kasvatanud Eesti kodudes aetavate veinide kvaliteeti mäekõrguselt. Edulugusid jagub, näiteks käis üks naine kunagi oma kolleegidega Tiina juures veiniõhtul, kus räägiti koduveini tegemisest ja degusteeriti erinevaid jooke. Sealt tärkas huvi, järgnesid omaenda katsetused, siis tuli juba osalemine veinikonkursil, auhinnalised kohad ja praegu on kõnealune daam tuntud kui Allikukivi veinimõisa perenaine Raili Hein, kel nüüdseks juba olemas seadusliku veini tootmisluba. Sarnaseid lugusid on aastate peale mitmeid.

Koduveini maine on samuti muutunud. Enam pole tegu kummalise vedelikuga, mis sobib pruukida poe taga või pikale veninud peoõhtu lõpus, kus võõrustajale seltskonna rõõmuks meenub, et alkohol pole sugugi otsas, kuskil keldris peaks leiduma veel pudel koduveini. Kaugel sellest, Eesti tegijate veinid on esindatud nimekate restoranide joogikaartidel. Ja Tiina tunneb sellest mõistagi rõõmu, ehkki 10. aasta konkurss ei kujunenud koroonaviiruse tõttu nii suurejooneliseks kui oleks tahtnud – tavapärasest vähem oli osalejaid ja ära jäi Eesti Väikepruulijate Festival, kus viimastel aastatel parimatele veini-, siidri- ja ka õllemeistritele tunnustust jagatakse. Veinitegijate konkurss saab punkti 18. augustil Academic Food Lab ruumides Tallinnas ja alles seal saab avalikuks, kes on tänavused võitjad.

Koduveini konkurssi korraldav Eesti Väikepruulijate Liit on loodud 2013. aastal eesmärgiga edendada Eesti käsitööõlle, -veini ja -siidritootmise kultuuri ning arendada Eesti alkoholikultuuri pakkudes kvaliteetseid tooteid ja harides tarbijaid. Liitu kuulub enamik Eestis tegutsevatest väikestest õlle-, siidri- ja veinitootjatest, kelle toodangumaht ei ületa 5 miljonit liitrit aastas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid