Kumb on õige, Wolt või Bolt?
Indias on aastakümneid toiminud keeruline, aga väga tõhus toidu transportimise viis, millega naised saavad lõuna ajal väikese tasu eest saata oma meestele töökohtadesse värsket ja maitsvat kodust toitu. Pitsatki on saanud koju tellida niikaua, kui praegune sootsium seda mäletab. Hiina ja muu Aasia rahvusroa jaoks on alati leidunud keegi, kes selle kõrvalmajja või ka pisut kaugemale ära toob. Nutitelefonid on viinud selle kõik tasemele, kus iga toit ja selle konsumeerimine ei ole enam seotud ühe geograafilise punktiga – kohviku või restoraniga. Samuti ei ole enam oluline aeg, millal süüakse.
Need ratastel restoranid, mis Eestis toimetavad, on vaid jäämäe tipp. Kaks ainult ühe täheerinevusega brändi on mõlemad veendunud, et ka Eesti turul on veel kõigil kasvu- ja tegutsemisruumi. Restoranipidajad räägivad, et pakkumiste järgi on turule tulemas ehk ka kolmas ja neljaski toiduvedaja. Maailmas on suurimad omasugused Uber Eats, Grubhub või OrderUp, mis kõik toimetavad teadmises, et inimene muutub ajaga veelgi mugavamaks, laisemaks, aga ka nõudlikumaks, kärsitumaks, seiklushimulisemaks ja nišinautijamaks.
Globaalsete ärikonsultatsioonifirmade hinnangul kasvab aastaks 2025 terve maailma lõikes restoraniköögist kodusele lõunalauale toidu transportimise turg 200 miljardi euroni ja jätkab sealt vaid tõususuunas. Trendi veavad linnastumine, kallid kinnisvarahinnad, mis eemaldavad korteritest köögid, pidev rahvastiku juurdekasv ja mentaalsus, et toit on vaid kütus, mille päritolu polegi vaja teada.
Tulevikus paranevad selles valdkonnas üha ka transpordilahenused: rataste ja autode asemel droonid, robotid, 3D-printimine ja nii edasi. Gastronoomsest vaatest on aga kaks trendi, mida toiduvedamise sektor tõukab. Esiteks nii-öelda ghost kitchen’ite ehk kummitusköökide teke ja teiseks catering’i liikumine mobiili. Esimene tähendab seda, et maailma kuulsaimad restoranid, Michelini tärniga pärjatud toidukohad hakkavad üle maailma looma varikööke, kus valmistatakse neid kuulsaid toite, mida pakuvad ka originaalkohad. Laiali viib toidu mõni piirkonna toidujagamise liider.
Teine trend on see, et ainulaadse menüü ja maitsetega köök luuaksegi üksnes mobiilitellimuste vastuvõtmiseks. Pole asukohta, pole toole-laudu, on ainult menüü ja kokk. Tuleb välja, et paar sellist kohta toimetab juba ka Tallinnas.
Miks olla laisk ja mitte minna ise restorani?
Wolt Eesti juht Liis Ristal ütleb, et laiskusega pole siin midagi pistmist, pigem on küsimus aja ja vaeva kokkuhoius, toidu kvaliteedis ning mugavuses. „Ja kui siis lõpuks hakata kõike kokku arvutama, võib juhtuda, et meie kaudu toidu tellimine on lõpuks ka odavam. Kiirem ja mugavam igal juhul,” lisab Ristal. Wolt oli esimene tänapäevane toiduvedamisplatvorm, mis Eestisse jõudis. Enne seda Soomest pärit lahendust olid meil kohalikud pakkujad, kes aga ei suutnud turul revolutsiooni tekitada. Eesti oli Wolti jaoks kolmas turg, nüüd ollakse kohal juba paarikümnes.
Tekib küsimus, mis firmad need toiduvedajad siis ikkagi on. Kas tegemist on logistika- või tehnoloogia- või toitlustus- või hoopis teenindusettevõtetega? Ristal ütleb, et nad on kombinatsioon kõigist mainitutest.
„Oleme nagu püramiid, sõltub sellest, mis kandi pealt vaadata. Tegeleme transpordiga, IT-ga, samuti toiduga. Me otseselt ju ei küpseta ega kokka, kuid meil on tööl inimesed, kes tunnevad restorane, me ise teeme kõikidest toitudest pildid, oleme trendidega kursis. Kuid kuhu me võiksime edasi liikuda, sellel palju piire ees ei ole,” mainib Ristal. Miks mitte hakata ise pidama ühte neist variköökidest, mis vaid Wolti tarbeks toite valmistab. Samuti on suur valdkond kokteilid, mille järele võiks linnas just õhtuti suur nõudlus olla.
Püsikliendid on enamuses
Ristal ütleb, et kui äri alguses oli vaja väga palju vaeva näha, et ennast restoranidele ja kohvikutele müüa, siis nüüd mõistavad nende toidukohtade omanikud, et Wolt või ka nende konkurent Bolt Food ei võta olemasolevaid kliente ära, vaid toob uusi inimesi juurde – inimesi, kes muidu ehk üldse nende juurde ei satuks. Samas aga on Ristali sõnul ka neil omad „valged vaalad”, keda püütakse ja soovitakse oma klientideks tuua.
„Aga ma mõistan, et on erinevaid kontseptsioone ja toite, mis ei sobigi Wolti. Meie oleme kindlasti nii head, et viime toidu ideaalses korras kohale, küsimus on selles, kas restoran seda tahab ja kui palju pingutab, et toitu transporditavaks muuta ja nii edasi. Samas ei ole ju üllatus, et burger on ikka see, mis meie sinistes selja- või kandekottides mööda linna reisib,” mainib Ristal ning lisab, et pitsa ja suši on samuti väga nõutud kaup.
Wolti juht ütleb, et neil on näiteks üks klient, kes tellib kõik kolm päevast toidukorda nende äpi kaudu. Keskmiselt aga on väga populaarsed äripäeva lõunad, kuid nendele pakub tugevat konkurentsi ka õhtusöök – aina rohkem tellitakse äpi kaudu kogu pere õhtusöök või kui vanemad on kodust ära, siis saab laps oma õhtusöögi ise ära korraldada. Nõrgas seisus on hommikusöögid, kuid siin pole Woltil kahjuks midagi teha: linnas pole lihtsalt kohti, mis hommikusööke pakuks.
Que vadis, toidujagamine?
Kuna Wolt kuulub nüüd omanike poolest kaudselt ka Facebooki asutajatele, siis on neile peale pandud suhteliselt suur saladuseloor: kahjuks ei saa nad täpselt avaldada, kui palju on neil kullereid, kui mitu toitu nad päevas või tunnis transpordivad ja mis on ostusummad eri aegadel.
„Meie suund on tugevalt sellel, et parandada traspordiaega ehk kui kiiresti saabub toit inimese juurde, kes selle tellinud on. Eks see ole mureteema, mille kohta meile kõige rohkem tagasisidet antakse. Samas on meil katsetamisel paar uut lahendust, esiteks parem grupitellimuse võimalus ja teiseks projekt Wolt Work, kus tööandja saaks anda oma töötaja toitlustamiseks krediiti,” räägib Ristal.
Kumb aga on õige – Wolt või Bolt –, sellele vastab Ristal ausalt, et nemad konkurentsi ei karda, vaid pigem tervitavad. „Kui enne ehitasime üksi üles tervet äri- ja toidusektorit, siis nüüd on olemas abi, ei pea ise kõike tegema,” mainib Wolt Eesti juht.
