MEHED KÖÖGIS | Lugu kalkunist, bataadist ja tänupühadest

Bataadi ja kalkuni erinevaid kombinatsioone seostatakse tihti tänupühadega (tänavu 28. novembril), millega ameeriklased peavad meeles esimesi Euroopast tulnud asunikke. Kuna meie pole siit kuhugi läinud, ei ole see pidupäev meie jaoks eriti oluline, kuid heast söögist ei tasu sellepärast veel ära öelda. On see siis pliidil, ahjus või otse lõkkel valmistatud.

Kalkunipraest on saanud tänupüha sümbol. Seda teame meiegi, kuigi seda püha meie kodudes ei tähistata. Kuid esimeste Euroopast 1621. aastal saabunud uusasukate ning kohalike indiaanlaste ühissöömal, praegustel Massachusettsi aladel, millest osadel andmetel tänupühad välja kasvasid, ei pruugitud üleüldse kalkunit süüa.

Teadaolevalt asetasid kohalikud, Wampanoagi hõimu indiaanlased omalt poolt pidusöögilauale suuremas koguses hirveliha. Uusasukad aga panustasid tõepoolest mingi linnuga, selles ei ole kahtlust. Ja see lind võis olla kalkun, nagu ajaloolased möönavad. Seda enam, et nimetatud suleline oli Põhja-Ameerikas suhteliselt levinud. Kuid tõenäeolisemalt oli tegu kas hane või pardiga. Kalkunist, kui suhteliselt kasutust, ent laialdaselt levinud liharikkast linnust, sai traditsiooniline piduroog alles 19. sajandi alguses.

Üsna tõenäoliselt ei söödud nimetatud ajaloolisel pidusöögil ka bataati ehk maguskartulit. Põhjusel, et nendel maadel see taim ei kasvanud. Lõunapoolsetel territooriumitel elavad suguharud tundsid bataati aga juba väga hästi. Ning nagu kalkunist, nii sai ka bataadist aja, täpsemalt nii umbes 150 aasta möödudes lahutamatu osa tänupüha menüüst.

Üsna tõenäoliselt ei söödud nimetatud ajaloolisel pidusöögil ei bataati ega kalkunit.

Nüüd, kus ajaloogurmaanid on oma suutäie kätte saanud, võime kulinaaria juurde naasta. Aga enne olgu veel öeldud, et ehkki bataati nimetatakse maakeeles ka magusaks kartuliks, on see kaugelt Ameerikamaalt pärit vili meile teada tuntud mugulaga ainult kaugelt sugulane. Sellest hoolimata on tegemist hinnatud toiduainega, mida on võimalik mitut moodi valmistada. Ka välitingimustes.

Ilmselt kõige lihtsam viis on seda keeta ja püreestada, aga ülimaitsev saab bataat ka kuumas lõkketuhas. Selleks tee kõigepealt üles üks korralik tuli ning oota, kuni on tekkinud piisavalt tuhka. Aga kui palju on piisavalt tuhka? Loomulikult niipalju, et see kartuli ära kataks.

Sest järgmiseks tulebki bataadid tuha sisse ära peita. Kui see tehtud, pead ootama. Sõltuvalt mugulate suurusest kulub umbes kolmveerand kuni tund, mis on täiesti piisav aeg ka kalkuni jaoks.

Ei, mitte selle uhke sulelise kinni püüdmiseks, mis siinkandis võib osutuda üsna keeruliseks ülesandeks, vaid küpsetamiseks. Kuna kalkun on suur lind, siis ühes tükis seda lõkkel valmistada väga mõistlik ei ole. Kui sa just ei taha terve päev tule ääres vaaritada. Ja sa ju ei taha.

Sellepärast võta pigem tükk liha. Näiteks kintsust või rinnafileest. Lõika see õhukesteks viiludeks ning riputa lõkke kohale. Nagu pesu nöörile. Ning oota. Sõltuvalt liharibade paksusest umbes sama kaua, kui bataadil küpsemiseks kulub. Maitsesta roog soola ja pipraga ning lase hea maitsta! Seda kõike saab teha ka grillil, tuhas küpsetad fooliumisse mähitud kartuleid ja selle kohal lihaviile.

Olgu veel öeldud, et võib-olla, oleks Wampanoagi indiaanlased vaid teadnud kuidas asunikud nende lahkusele vastavad, oleks nad ehk need viis hirve pidusöögilauale panemata jätnud. Nii või teisiti, alates 1970. aastast on kohalikud indiaanlased tähistanud tänupüha hoopis leinapäevana.

Mälestamaks neid 700 hõimlast, kelle uusasunikest sõjapealikud 26. mail 1637 toimunud rünnakus indiaanlaste asunduse vastu, surmasid. Mõnede ajalooliste allikate andmetel sai just selle võidu tähistamisest alguse tänupühade traditsioon. Aga nii või teisiti – kalkun koos bataadiga maitseb imehea ning see on see, mis loeb!

Vaja läheb:
Bataati
Kalkuniliha