Kui hobist saab töö
Sul on oma toidublogi ruubik.ee. Kuidas see alguse sai?
Nagu paljude teiste blogijate puhul, hakkasin ka mina toiduretsepte jagama siis, kui jäin beebiga koju. Aktiivsetel ja tegusatel emadel kipub ainult beebiga kodus olekust väheks jääma ja kuna juba varem olid paljud tuttavad minult retsepte küsinud, siis nii see läks. Vahetult enne kojujäämist ütles üks tollane koostööpartner veel justkui minu mõtete kinnituseks, et “Paula, sa peaksid toidublogi alustama”. Kahe kuu pärast oli blogi olemas. Tänaseks on blogis umbes 90 retsepti ja pidanud olen seda 1,5 aastat.
Mis on sinu blogi põhisõnum? Mida sa tahad lugejatega jagada?
Ma tahan näidata, et tervislik toit ei tähenda ilmtingimata kõigest maitsvast loobumist või seda, et tunned end pidevalt näljasena. Toit on üks elu mõnusamaid naudinguid ning ma ei näe siin ühtegi põhjust liigselt enese piiramiseks. Vastupidi – toitu tuleb nautida, valida õiged toorained. Süüa on võimalik tervislikult ja maitsvalt. Ma teen süüa nagu vanaema – maitsvalt ja palju, aga tervislikus võtmes ja teistmoodi toorainetega.
Sinu blogist leiab palju GI-toitumist järgivaid retsepte ja nõuandeid. Ka oled kimpus laktoosiga ...
Minu tee GI-toitumiseni oli üsna pikk ja käänuline ning selle jooksul käisin ka äärmustes ära. Julgen jagada nõu just seepärast, et olen peaaegu kõik dieedid enda peal läbi proovinud. Olen üle 20 aasta olnud tantsija – see seab kehakaalule ja välimusele väga karmid piirid, seega kogu oma teismeea veetsin mina piirangute ja dieetidega. Olen olemuselt tugevama kehaga ning iluvõimlejate seltskonnas tekitas just see palju enesehinnanguga seotud probleeme. Ülikooli alguses põdesin ilmselt kergemat sorti anoreksiat – tegin iga päev tund aega trenni, aga tarbisin vaid 900 kcal ulatuses toitu. Arvasin, et selliselt säilitan kõhna välimuse, aga tegelikkus oli vastupidine – tol ajal olin kogukam, kui olen täna, sest keha oli paanikas ja aina kogus naha alla varusid. Ei teagi, kas mu vend tol hetkel tajus mingit probleemi või oli see juhuslik, ent tema kutsus mind esimesele GI-teemalisele seminarile. Just sealt seitsme aasta taguselt seminarilt sai minu GI-toitumise teekond alguse. Hakkasin ise lisa uurima, lugema teemakohaseid teadusartikleid ja raamatuid ning katsetama erinevaid retsepte. 2009. aastal oli GI-toitumine Eestis veel nii uus teema, et infot väga polnud, seega lugesin välismaiseid lehti ja seminaridel kuulasin USA toitumisteadlasi. Tookord oli eesmärk ikka kaalust allavõtmine, ent sellest kasvas pika peale välja hoopis püsiv elustiil, mille tulemusena on ilma igasuguse pingutuse ja piiramiseta mu kehakaal iseenesest aastaid normis püsinud.
GI on olemuselt diabeetikutele sobiv toitumisviis, kuna hoiab veresuhkru taseme tasakaalus. Kuna mu vanaema on aastakümneid olnud diabeetik, on tema peal retsepte väga hea katsetada. Tore on näha vanaema üllatust iga kord, kui mina süüa teen: “Paula, sinu toitudega veresuhkur üldse ei tõuse!”
Kuidas sulle tundub, milliste toiduteemade vastu lugejad kõige enam huvi tunnevad?
Omamoodi naljakas on see, et kõik magusad retseptid on kordades populaarsemad kui soolased. Ehk siis inimestele pakuvad koogid ja tordid väga-väga huvi. Aga üldisemalt võttes – mida lihtsam retsept, seda populaarsem, sest inimestel pole pahatihti aega või viitsimist väga keerulisi asju ette võtta.
Millisena mäletad end köögis lapsena?
Ma arvan, et pliidi ääres toimetasin juba enne kümneaastaseks saamist. Tol ajal tegin küll lihtsamaid asju, nagu piimasuppi ja muud taolist. Koolis õpilasomavalitsuse eestvedajana alustasin mingil hetkel koogipäevi, kus tegime ise koogid ja müüsime need koolirahvale maha – tooraine raha sai igaüks tagasi ning kasumi eest korraldasime kõigile nautimiseks koolipeo. Teismelisena oli söögitegemine juba elu loomulik osa, sest olin keskkoolis väga iseseisev ning viimasel aastal kolisin omaette elama. See tähendas, et soe toit ei olnud mind enam iseenesest laual ootamas. Esimeste oma toitude tegemine oli pidev katsetamine ja proovimine, ikka läheb asju nässu, aga teinekord tuli jälle mõni asi ootamatult maitsev.
Kes on olnud toiduvaldkonnas sinu suurimad mõjutajad, eeskujud?
Minu suurim õpetaja kokandusalal on tõenäoliselt mu vanaema. Ta on väga hea kokk ning võõrustanud palju ka mainekate poliitikute ja saadikute õhtusööke. Mul on õnn, et olen saanud temalt õppida nippe ja tehnikaid. Selle kõrval pärineb mu kõige olulisem kokandusmõttetera Saaremaa vanavanaemalt, kes ütles alati: “Kui häid asju kokku panna, ei saa ju midagi halba välja tulla.” Ja loomulikult on eeskuju ka mu ema, kes ikka ja jälle jagab minuga oma kuldvarast häid retsepte. Kui rääkida kokandusgurudest, siis välismaiseid kokasaateid vaatan nagu õppevideoid pastaka ja paberiga. Eesti nimedest võiksin vist esile tuua Lia Virkuse, kelle paksud “Pereköögi kokaraamatud” on minule olnud heaks inspiratsiooniallikaks ja on omamoodi piibli staatuses.
Kui tihti käid poes ja mida sa sealt mitte kunagi ei osta?
Käime perega poes üldiselt kord nädalas, sest nii on ajaliselt mõistlikum ja kulub ka vähem raha. Kui mõelda, kuhu ma poes enamasti ei satu, siis selleks on vist magusalett. Ühelt poolt seetõttu, et laktoositalumatuna ei saa ma sealt peaaegu midagi süüa, ning teisalt ei näe ma vajadust tarbida asjatult suhkrut, kui võin maitsvaid magustoite ka ise valmistada.
Kui suur restoranides käija sa oled? Millised neist on sinu maitse järgi head?
Huvitaval kombel asuvad kaks mu lemmikrestorani ühel ja samal tänaval. Üks neist on restoran Aed, kus on alati vaieldamatult hea teenindus, mõistlikud hinnad ja suurepärane toit. Teine on Rataskaevu 16, kus olen saanud oma elu parima teeninduskogemuse. Toidutalumatusega ei ole väljas söömine alati lihtne ning kui teenindaja ja kokk tahavad kaasa mõelda ja aidata, siis vahel võtab ikka rõõmupisara silma küll. Igapäevasematest kohtadest meeldib mulle Vapiano – saan seal valida täisterapasta ja kaasa rääkida, mida toitu sisse pannakse.
Mis on sinu “nõrkused” ehk tegelikult tugevused toidu vallas?
Kui enamik naisi läheb hulluks kingapoes, siis mina võin tunde veeta toidupoes või köögitarvikute osakonnas. Mulle meeldib uurida uusi köögividinaid – uskumatu, kui põnevaid asju ikka valmistatakse! Ja loomulikult toiduained – minuga poes käik võib vahel väga kaua aega võtta, sest jään pakendilt koostist lugema ja uusi tooteid uurima.
