Atmosfäär: 6
Teenindus: 4
Toit: 8

Kas läheksin sinna uuesti?
Teades peakoka professionaalsust ning uskudes seeläbi koha potentsiaali – läheks ikka.

MENÜÜ
Eelroog
Suitsuforellitartar kartulikreemi, vutimuna, wakame ja tomati-jui’c’iga 6.–
Grillitud kammkarbid kerge porru-küüslaugukastmega 9.–

Pearoog
Aurutatud koha maapirnikreemi ja langustiinikastmega 12.–
Grillitud veisefilee koduse vürtsika tomatisalsaga 16.–

Dessert
Brüleekreem kirsitarretise ja jogurtiga 6.–
Tuuletasku kodujuustupiparmündikreemi ja pistaatsiapähklitega 4.–
Hind kahele: 58.–

MILJÖÖ
Kesksuviselt leitsakune Pärnu elab vilgast elu. Rannakuumast oimetuid ja hundiisuga külastajaid ootavad mitmed tuntud, kuid ka uued söögikohad. Neil, kes soovivad tähistada imelist suve ja tunda rõõmu esmaklassilisest toidust, tasub üles otsida kohvik-restoran Piparmünt. Ees ootavad täiskattega restoraniruum, klaaspaviljon ja õueterrass. Seinad on saanud katteks rahuliku oliivirohelise, kontrasti annavad pähklipruunid laetalad, riiulidkapid ning tumedat tooni mööbel. Väikelinnale omast tunnetuslikku miljööd rõhutavad säravvalged pitskattega valgustid.

TEENINDUS
Teenindusel on meeldiva olustiku loomisel äärmiselt suur, vahel küll rohkem alateadvuslik tähtsus. Meil ei vedanud. Meie broneering oli unustatud, teenindaja ei tundnud joogikaardil pakutavat ning vabanduseks saime teada, et ta ise lihtsalt ei tarbi alkoholi (?!), palju oli kohmetust ja pisiäpardusi. Otseselt ei saagi selles süüdistada just seda teenindajat, vaid siiski teeninduse eest vastutavat inimest, sest ainult kohatäitmisest ei piisa, vaja on ka elementaarseid oskusi, ning kahju on, kui köögi parimadki ponnistused saalis nurgeliselt nullitakse.

TOIT
Menüü kujundus oli minimalistlik: neli piparmündiaplikatsiooniga lamineeritud lehte, kuhu mahtus lühike, kuid mitmekesine menüü, veinikaart, joogikaart ja karastusjoogid, õllevalik. Tore! Valisime külmaks eelroaks suitsuforellitartari. See serveeriti tumedal matjal taldrikul, millel ribana peenelt hakitud (loe: loodetavasti rebitud) kalal lebasid kartulikreemimütsid, poolitatud vutimuna, värsket värvi ja maitset andev wakame ja tomati-jui’c (?!), mis osutus väikeses kannus pealevalatavaks hõrguks kastmeks. Soe eelroog, grillitud kammkarbid, mida serveeriti kammkarbi omast kodust ehk kojast, ujusid häbematult võrgutavas kooreses küüslaugukastmes, millele peen käsitöömeister oli asetanud imepeened krõmpsuvad porruribad ning paar kollast õit. Voilà!, üks süda jälle võidetud! Pearoogadest äratasid huvi värviküllane aurutatud koha, kaaslaseks kergelt magus maapirnikreem, hõrgud Türgi oad, beebisparglid, suhkruherned, pehme sisuga vutimunad ja delikaatne langustiinikaste. Kui veidike nokkida, siis tore oleks olnud nautida suvel siiski hooajalisi lisandeid (piparmünt = värskus!). Grillitud veisefilee jõudis – ehk oli koka taotlus, et liha ei järelküpseks? – meieni kahjuks jahedal taldrikul. Desserdid ei üllatanud. Tedremunamustriga taldrikule asetatud brüleekreem sai lisamaitset hapukast kirsitarretisest ja pehmest jogurtist. Tuuletaskud osutusid kahjuks pettumuseks – kuivateraline kodujuustupiparmündikreem ja midagi roosat mätsisid suu täis ja muutsid naeratuse saatel arve tasumise võimatuks.

PROFAAN

Kondiiter (46)
Finantsjuht (47)

Atmosfäär: 7
Teenindus: 6
Toit: 7

Kas läheksin sinna uuesti?
Võib-olla sügisel, kui on juba jahedam ja toidu nautimist palavus enam ei sega.

MENÜÜ
Eelroog
Suitsuforellitartar kartulikreemi, vutimuna, wakame, hapukoore ja tomati-jui’c’iga 6.–
Grillitud kammkarbid kerge porru-küüslaugukastmega 9.–

Pearoog
Aurutatud koha maapirnikreemi ja langustiinikastmega 12.–
Kalaroog hommikusest püügist 13.–

Dessert
Küpsetatud rabarber piparmündiga koos burbooni-vanillijäätise, maasika-tšillimoosi ja rosmariini-koorekreemiga 5.–
Hind kahele: 45.–

MILJÖÖ
Suvel avatud Piparmünt asub vaikses eramajade tänavas Pärnu rannarajoonis. Nii vaikses, et esimese hooga sõidame majast mööda – miski ei viita restoranile, silma hakkab vaid suur metallist silt “Kurgo villa hotell”, meie aga otsime ju silti “Piparmünt”. Kohvik-restoranis on kaks saali. Esimene ruum asub maja sees ja on kujundatud veidi romantilises võtmes. Teine on värske juurdeehitisena lisandunud maast laeni akendega triiphoone-tüüpi saal, mis saanud modernse ja lakoonilise kujunduse. Satume Piparmünti unisel pärastlõunal, kui enamik inimesi veel rannas. Muusika on vaikne ja meeldiv. Õues on palav, üle 30 kraadi. Kahjuks pole palju jahedam ka sees. Seisame nõutult kahe saali vahel. Mõned ventilaatorid kuluksid siia küll ära! Silma riivavad ka salvrätihoidjates laudadel olevad salvrätid – lihtsad valged imeõhukesed paberist isendid, mida tavaliselt kohtab odavates supikohtades.

TEENINDUS
Sisse astumisel teretati meid kohe ja paluti lahkelt ise meelepärased kohad valida. Menüüd toodi kiiresti. Meid teenindama sattunud neiu mõjus aga kuidagi ükskõikse ja eemalolevana. Naeratama saime ta kahel korral, enamik suhtlusest toimus kulmukergituse ja õlakehituse saatel. Võib-olla tundus talle ootamatu meie esimene küsimus – “Ega teil mingit omatehtud limonaadi või jääteed ole?”. Selgus, et pole. Sellest ei olnud midagi, saime väga kenasti serveeritud mineraalveed. See-eest terrassi teenindanud tütarlaps oli tõeline särasilm, krapsaka kõnnaku ja pideva naeratusega näol.

TOIT
Külm eelroog, suitsuforellitartar, oli lõunasöögi pärl. Maitsed olid hästi tasakaalus, efekti lisas serveerimisel lisatud tomatimahl, mida teenindaja kannukesest kallas. Roog oli kaunilt taldrikule sätitud, lisavärvi andsid erksad porgandikreemitupsud. Soe eelroog, karbipoolikus serveeritud porruküüslaugukastmes kammkarbid, oli väga õrn ja õige küpsusastmega, aga kastmelt oleks oodanud veidi rohkem iseloomu. Kalasõpradena otsustasime pearoogadeks valida aurutatud koha ja kalaroa hommikusest püügist. Kohaportsjon osutus kohatult väikseks. Veinine langustiinikaste valati roale jälle kohapeal, taldrikut kaunistasid juba forellieelroast tuntud porgandikreemitupsud. Kalaliha oli kenasti õrn, aga täiesti maitsetu. Samuti oli maitsetu maapirnikreem. Küsisime teenindajalt, ise elevil, ka teise roa kohta – mida tänahommikune meri andis? Vastuse peale oli meie kord kulmu kergitada: “Makrell ja huntahven.”
“Ja kumba soovitate?” “Huntahvenaportsjon tuleb kahele, sest on nii suur, ja maksab 20 eurot.”
Tellisime siis makrelli ja ooteajal guugeldasime makrelli ja huntahvena populatsiooni kohta Läänemeres. Avastasime, et huntahvenat on Eesti vetest püütud kahel korral, kalameeste nimedki kenasti välja toodud. Makrelli on küll leitud kogu Eesti ranniku ulatuses, kuid juhuslikult ja suhteliselt harva. Seega ootasime oma haruldast praadi elevusega. Portsjon oli kolm korda suurem kui koha, saatjaks taas tuttavad kollased porgandikreemitupsud ja värske keedukartul. Oi, see makrell oli soolane! Kohe nii soolane, nagu sööks soolatud kala. Desserdiks sõime burbooni-vanillijäätist, mis passis hapuka rabarberiga hästi. Maasika-tšillimoos sealsamas oleks meie maitse järgi võinud veel äkilisem olla.