Manna la Roosa
Vana-Viru 15, tel 620 0249
PROFF
Atmosfäär: 8
Teenindus: 7
Toit: 7
Kas läheksin sinna uuesti?
Lähen tagasi, kasvõi hirve pärast.
MENÜÜ
Külm roog
MannaPlaice: marineeritud merilest 12.–
MannaOxTartar: Saaremaa härjafilee 12.–
Soe roog
MannaDeer: hirve sisefilee 18.–
MannaPork: 6 tundi küpsetatud põrsakõht 12.–
Magustoit
MannaChocolate: šokolaad jäätisega 7.–
MannaYogurt: jogurtitarretis porgandikastmes 5.50
Kokku: 66.50
MILJÖÖ
Sellist Berliini underground’i tüüpi kohta oligi meil vaja! Eelmisele sajandile tüüpiline puitehitis, mis saanud kuulsaks muu hulgas ka selle poolest, et seal on töötanud Oskar Luts, ei reeda kuidagi seda, mis meid majas seespool ootab. Usun, et kõik, kes astuvad Manna la Roosasse esimest korda, jäävad uksele sekundiks seisma – nii üllatav, positiivses mõttes muidugi, on see interjöör. Peotäis kitši, geniaalseid leide, toatäis fooliumit, eri stiilis maale, lühtreid ja vaipu, kujusid ja kujukesi, teisisõnu lõpmatult palju detaile ja detailikesi. Siinkohal on lihtsam öelda, et minge ja vaadake ise. Restoranis võib nautida kerget lõunat – iga päev on erinevaid pakkumisi supile, praele ja desserdile – või õhtustada: alates kella kuuest menüü muutub.
TEENINDUS
Manna la Roosas on õhtuti uksel administraator, kes vaatab paksust raamatust järele broneeringu olemasolu ning juhatab sopilises ruumis laua juurde. Vahva! Teenindus on veel kohati kohmakas, kuid kõik
laabub sellegipoolest suuremate tõrgeteta ning sõbralike naeratuste saatel. Menüü kohta saime vajalikku
informatsiooni.
TOIT
Vaadates menüüs külmade roogade pigem kallimapoolseid hindu, tekkis küsimus, kas tegemist on ikka eelroaportsuga või saab sellest äkki kõhu täis. Lahke ettekandja julgustas suurema nälja korral mõlemat käiku tellima. No ütleme nii, et magusa saabudes läks kõhus siiski veidi kitsaks. Merilest ja härjatartar olid justkui teineteise vastandid. Härg oli mahe ja väga pehme maitsega. Suitsujuust ja mustikad ainult lisasid leebust. Ehk pool keerdu pipart oleks siiski tahtnud lisada. Lest seevastu oli liiga särtsakas, nii et kala enda maitse kippus ohtra happelise kastme sisse kaduma. Ka õhukesed kurgisiilud, mis oleks võinud asja mahendada, olid laimikastmest läbi imbunud. Kaunistuselemendid salatilehtede ja riivleiva näol ei suutnud maitset tasakaalustada. Hirve sisefileed kirjeldati kui kõikide naiste lemmikut. See vastas tõele, tasub kindlasti proovida. Maitsetest sai väga nauditav kooslus – peaosas muidugi eriliselt hõrk sisefilee, aga ka kartulipüreel, trühvliõlil ja punaveinil oli oma vastutusrikas roll. Lisaks nägi kõik mustal kivil väga efektne
välja. Aplaus! Aeglaselt valmistatud põrsakõhtu soovitaks edaspidi müüa kui meeste lemmikut. Ei ühtki halba sõna. Maitsva õhtu lõpetasid jogurtitarretis porgandikastmes ja šokolaad jäätisega. Esimene lausa äärmuslikult leebe, kus vaid mõni astelpajumari elevust tekitas. Šokolaadimagusas oli aga maitseid nii, et küll sai. Ka serveerimine oli maitsetega kooskõlas, jogurt pesitses heledas kausis, šokolaad uhkeldas taas mustal kivil koos kõikide “tulede ja viledega”.
PROFAAN
Fotograaf (33)
Toimetaja-kunstnik (31)
Atmosfäär: 7
Teenindus: 7
Toit: 10
Kas läheksin sinna uuesti?
Läheksime küll, sest sellist toekat ja suus sulavat pearooga nagu hirve sisefilee juba kõikjal ja niisama
naljalt ei kohta.
MENÜÜ
Sellist Berliini underground’i tüüpi kohta oligi meil vaja! Eelmisele sajandile tüüpiline puitehitis, mis saanud
kuulsaks muu hulgas ka selle poolest, et seal on töötanud Oskar Luts, ei reeda kuidagi seda, mis meid majas seespool ootab. Usun, et kõik, kes astuvad Manna la Roosasse esimest korda, jäävad uksele sekundiks seisma – nii üllatav, positiivses mõttes muidugi, on see interjöör. Peotäis kitši, geniaalseid leide, toatäis fooliumit, eri stiilis maale, lühtreid ja vaipu, kujusid ja kujukesi, teisisõnu lõpmatult palju detaile ja detailikesi. Siinkohal on lihtsam öelda, et minge ja vaadake ise. Restoranis võib nautida kerget lõunat – iga päev on erinevaid pakkumisi supile, praele ja desserdile – või õhtustada: alates kella kuuest menüü muutub.
TEENINDUS
Manna la Roosas on õhtuti uksel administraator, kes vaatab paksust raamatust järele broneeringu olemasolu ning juhatab sopilises ruumis laua juurde. Vahva! Teenindus on veel kohati kohmakas, kuid kõik laabub sellegipoolest suuremate tõrgeteta ning sõbralike naeratuste saatel. Menüü kohta saime vajalikku informatsiooni.
TOIT
Vaadates menüüs külmade roogade pigem kallimapoolseid hindu, tekkis küsimus, kas tegemist on ikka eelroaportsuga või saab sellest äkki kõhu täis. Lahke ettekandja julgustas suurema nälja korral mõlemat käiku tellima. No ütleme nii, et magusa saabudes läks kõhus siiski veidi kitsaks. Merilest ja härjatartar olid justkui teineteise vastandid. Härg oli mahe ja väga pehme maitsega. Suitsujuust ja mustikad ainult lisasid leebust. Ehk pool keerdu pipart oleks siiski tahtnud lisada. Lest seevastu oli liiga särtsakas, nii et kala enda maitse kippus ohtra happelise kastme sisse kaduma. Ka õhukesed kurgisiilud, mis oleks võinud asja mahendada, olid laimikastmest läbi imbunud. Kaunistuselemendid salatilehtede ja riivleiva näol ei suutnud maitset tasakaalustada.
Hirve sisefileed kirjeldati kui kõikide naiste lemmikut. See vastas tõele, tasub kindlasti proovida. Maitsetest sai väga nauditav kooslus – peaosas muidugi eriliselt hõrk sisefilee, aga ka kartulipüreel, trühvliõlil ja punaveinil oli oma vastutusrikas roll. Lisaks nägi kõik mustal kivil väga efektne välja. Aplaus! Aeglaselt valmistatud põrsakõhtu soovitaks edaspidi müüa kui meeste lemmikut. Ei ühtki halba sõna.
Maitsva õhtu lõpetasid jogurtitarretis porgandikastmes ja šokolaad jäätisega. Esimene lausa äärmuslikult leebe, kus vaid mõni astelpajumari elevust tekitas. Šokolaadimagusas oli aga maitseid nii, et küll sai. Ka serveerimine oli maitsetega kooskõlas, jogurt pesitses heledas kausis, šokolaad uhkeldas taas mustal kivil koos kõikide “tulede ja viledega”.
P.S. Kindlasti tuleb laud ette tellida, kuna näiteks laupäeva õhtul juhuslikud uksele koputajad sooja tuppa laua taha ei pääsenud.
