Kui tunned, et su rakud on stressis, söö moosi

Vahur Vuks on mees, kes ligi 30 aastat tagasi lükkas käima Aakre Moosi, mis muuhulgas rõõmustab siinseid maiasmokki funktsionaalse kraamiga. Kuidas moosivabrikus elu tegelikult käib ning mis imeloom see funktsionaalne moos veel on, selgub järgnevalt.

Nagu ühele korralikule tööstusele kohane, saab kogu protsess alguse tooraine "tarnimisest". Tänu võimsatele mahtudele — aastas tulistavad Aakre liinid välja ligi 600 tonni moosi — kogutakse seda üle terve vabariigi. Kevadel, kui rabarberipuhmad on end napilt välja ajanud, vuravad esimesed ringiautod kunagiste piimakate kombel üle riigi saagi järgi laiali, et siis hilissügisel ühes jõhvika- ning õunakoormatega suuremale kogumisele ajutine punkt panna.

Kui kodune vaaritaja viskab kogu kupatuse kohe potti podisema, siis moositehases on lugu teine. Värske kraam külmutatakse või tehakse püreeks ning moos sünnib sellest alles siis, kui kundelt tellimus saadakse.

Moosi mitu nägu

Millist moosi liinid parasjagu toodavad, sõltub suuresti sellest, millise tööstuse poole kuni 700-kilosed konteinerid lõpuks veerema hakkavad. Kui näiteks jäätisetehas nõuab moosi, mis end suurest külmast kohe kargeks ei tõmbaks, siis kondiitritööstus ihkab kraami, mis tõsise kuumaga ülemäära vedelaks ei kisuks.

Vahur ütleb, et tegelikult võib ühte ja sama moosi pea kahekümnes paksusastmes teha. Ikka vastavalt sellele, mida sellega edasi tehakse. Kui näiteks pisikeses kondiitriäris saab kulbiga moosi lõputult mööda tordipõhja laiali siluda, siis tööstuslik tootja sellist luksust endale lubada ei saa. Neil peab masin ainsa liigutusega ideaalse moosikihiga hakkama saama.

Nii ei jäägi üle muud, kui peamiselt õuntest ja tsitruselistest valminud pektiin mängu tuua, et moosile ihaldatud struktuur anda. Vahur ütleb, et tegemist on igati loodusliku kraamiga, mida kindlasti ei tasu peljata.

Kõik moosiks!

Aakre moosimasinatest väljub üle saja erineva toote. Kui enamus on pigem vana hea klassika, siis aeg-ajalt lipsab läbi ka pisut ekstreemsemat kraami. Küll on kunded tellinud kirsi ja viinaga, siis jälle nõgesega moosi. Vahur ütleb viimase kohta, ise eht eestlaslikult vaoshoituks jäädes: „Muidu polnud viga, lihtsalt nõgese maitset polnud tunda.“ Nimelt olevat nõges oma olemuselt liiga leebe mekiga, et see moosist ilma etiketti lugemata üles leida.

Kodusel vaaritajal soovitabki Vahur jälgida, et kõik potti popsavad komponendid oleksid ikka enam-vähem sama maitsetugevusega. Näiteks on must sõstar ja pohl sedavõrd jõulised tegijad, et nende kõrval ei pääse enamik üldse löögilegi. Samas on õun märksa leebem, passides kenasti kokku paljude teistega.

Laboris mõõdetud ja kliinikumis testitud moos

Kui Vahurilt uurida, mis teeb tema moosid teistest paremaks, ütleb ta veendunult, et paigas hinna ja kvaliteedi suhe. Jutu käigus hakkab aga vaikselt muudki välja kooruma. Nimelt on mitmes Aakre vaarika- ja mustikamoosis mangaani ja kiudaineid niivõrd uhkelt, et see lükkab maiustaja kehas käima nii mõnedki protsessid.

Kui Vahurilt küsida, kuidas neid pea superman’i võimetega moose poes ära tunda, ütleb mees, et selleks on vaja leida etiketilt sõna „funktsionaalne“. Kui paarkümmend aastat tagasi võis iga sell oma pakendile selle kleepida, siis nüüd on asjad teisti. Tiitlit jagab Euroopa toiduohutuse komisjon üksnes nendele toodetele, mis pakuvad sööjale teaduslikult tõestatud lisandväärtust. Vahuri teada on nemad siinsetest tööstuslikest moosimeistritest ainsad, kellel on teatud toodete puhul selline luba olemas.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada, kirjuta sellest aadressile [e-mail].