Lenin teadis poliitilisel maastikul täpselt, mida tahtis ja kuhu soovis jõuda. Mis puutub toitu, polnud tal peenetest maitseelamustest sooja ega külma. Leninile meeldisid üldiselt lihtsad toidud. Revolutsionääri naine Nadežda Krupskaja ei kirjeldanud nende söögikordi peaaegu kunagi lõuna- või õhtusöögina. Enamik ajast ei pannud Lenin tähelegi, mida suhu pistis. Kui keegi küsis, kuidas toit maitses, kostus Leninilt vaid arusaamatu mõmin.

Kui Lenin tahtis midagi head, jõi ta Žiguli õlut, mida hakati valmistama Samara õlletehases 1881. aastal. Saksamaal, Suurbritannias ja Šveitsis eksiilis oldud aastate vältel mekkis Lenin ka seal erinevaid õllemarke. Selles suhtes mees teadis, mida jõi.

Diktaatori toidulaud

Gruusias sündinud Stalin oskas toidust lugu pidada oluliselt rohkem kui Lenin. Gruusia köök on mitmekesine, sisaldades näiteks marineeritud juustu, magushapusid suppe ning kana-, veise- ja lambalihast valmistatud roogi. Lisaks on valmistatakse Gruusias imelisi veine. Stalin ei unustanud Gruusia kööki ka siis, kui ta veetis põrandaaluse revolutsionäärina aega välisriikides.

Kui Stalin saadeti Siberisse eksiili, mekkis ta Vene köögi roogi. Eriti neid, mida valmistati kalast. Siberi veekogudes oli saadaval näiteks imemaitsev nelma, millest valmistati kalasuppi.

Võimul olles pakkus Stalin temaga einestanud NLKP eliidile ühe roana nelmast valmistatud carpacciot ehk õhukesi lihalõike, mida nauditakse suupistetena. Stalini võimuaastatel toodi Kremlisse värsket nelmat suisa lennukitega.

Saladuslik Stalin

Kui Stalin võõrustas tähtsaid külalisi, polnud kelneritel söögisaali asja. Stalin lasi kõik road ühe korraga lauale tuua ja seejärel pidid kelnerid ruumist lahkuma. Arutati ju tähtsaid riigiasju ja tundlike teemade pealtkuulamine ei tulnud kõne allagi. Külalised pidid end ise teenindama. Näiteks suppide valikus oli värske- või hapukapsasupp. Peale selle pakuti ka vürtsikat kaukaasiapärast hautist, mida valmistati lambalihast, riisist ja tomatitest.

Lisaks toidule oli Stalinil nõudmine, et baarikapis oleks vähemalt kümme sorti brändit ja viina. Stalini enda üks lemmikuid oli Kizljari linnast pärit konjak. Ta saatis ühe pudeli isegi Winston Churchillile. Veinidest meeldis Stalinile Gruusias valmistatud Teliani veinid, mida valmistati Tsinandali küla istandusest pärit viinamarjadest. Puuviljast oli Stalini lemmik banaan. Ühtlasi oli tegemist NSVLi kõige eksootilisema puuviljaga.

Liha, mais ja Hruštšov

Nikita Hruštšov polnud suurem asi gurmaan. Samuti oli tal suhteliselt ükskõik eksootilistest puuviljadest, näiteks banaanist. Paljudele seostub Hruštšov ka maisiga, aga ka see polnud talle väga mokkamööda. Maisist sattus ta vaimustusse Ameerikas. Nimelt arvas Hruštšov, et maisi söötmine loomadele aitab Nõukogude Liidul tulla välja lihapuudusest. Kusjuures liha oligi Hruštšovi nõrkus.

Hruštšovi isiklik kokk meenutas, et riigijuhile valmistatud toitudest olid enamik liharoad. Mees soovis liha seentega, liha magushapude ploomidega ja eriti suures vaimustuses oli ta sisefileest. Viimast valmistati Hruštšovile spetsiaalsel viisil: pannile valati õli, sellest pool imeti hiljem rätikusse, et pann oleks poolkuiv ja seejärel praeti pannil pehmendatud liha.

Hruštšovile meeldisid väga ka juurviljatäidisega pirukad. Nende kõrvale meeldis talle süüa ka hapukasast, sibulat, kodujuustu, hapukoort, kartuleid ja kirsse. Hruštšovi lemmiktoit oli aga rammus supp, mis valmistati hirsist ja searasvast. Kooke telliti Hruštšovide perekonnale aga selleks eraldi asutatud pagaritöökojast.

Vähisupp

Brežnevi ajal sai Vene eliit lähemalt tuttavaks vähisupiga. Tegemist on vana Vene köögi roaga, mida serveeriti kõrgklassile enne revolutsiooni, kuid mis vajus vahepeal unustusse.

Vähisuppi saad valmistada nii, et keedad ära lahjas kalapuljongis ära 20 elusat vähki. Kui vähid on keedetud, murra kestad pooleks ja eemalda kaelalt ja sõrgadelt pehme liha. Vähikestad prae ära ja hiljem jahvata need peeneks ning pruunista sulatatud võiga. Lisa see kalapuljongile ja pane sinna ka vähiliha. Aja supp keema. Lisa suppi musta pipart, loorberilehti ja tilli.

Mida eelistas Leonid Brežnev?

Brežnevi üheks kireks oli jahipidamine. Igal neljapäeval peale poliitbüroo koosolekut kutsus Brežnev lähedasemad seltsimehed jahile. Üks KGB kindralmajor meenutab, et vahel kestsid poliitbüroo koosolekud ainult 40 minutit. Kui mindi jahile, sai iga seltsimees 250 ml brändig täidetud plasku ja võileivad.

Edukat jahilkäiku tähistati tavaliselt suursuguse pidusööminguga. Peamiseks roaks oli metssiga. Brežnevi lemmikjoogiks oli mõru alkohoolne jook nimega Zubrovka, mis on Valgevene bitter ja mida valmistatakse taimedest, mis kasvavad Beloveža metsades.

Tundlik Gorbatšov

Nõukogude Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov oli söögi suhtes küllaltki peenetundeline. Ta sõi küll igasuguseid asju, kuid toiduportsjon oli alati väike, sest tal oli soodumus muutuda ülekaaluliseks. Niisiis otsustas Gorbatšov end piirata. Näiteks meeldis Gorbatšovile maiustada seemneteta viinamarjadega, siirupis puuviljadega, datlitega ja pähklitega. Riigijuht palus endale valmistada ka igasuguseid salateid.

Eriti meeldis talle aga puder, mis sisaldas tatart, kruupe ja odra täisterajahu. Putru keedeti kaheksa tundi, kuid asi oli seda väärt. Tatart valmistati riigijuhile mõnikord ühtmoodi ja teinekord teistmoodi. Vahel lisati tatrale ka peekonit ja seeni. Aeg-ajalt palus Gorbatšov endale valmistada riisi või hirsiputru.

Gorbatšovide koka sõnul sõi pere kaloririkkaid toite ainult pidusöökide ajal. Siis valmistasid kokad näiteks lamba-, uluki ja tuuraliha. Aga isegi siis olid Gorbatšovid uhkete roogadega laua katmise osas pigem tagasihoidlikut.

Tänapäeval sööb Gorbatšov veelgi tervislikumalt ja järgib arsti soovitatud toitumiskava.

Allikas: rbth.com