Hiljem levis veiniviljelus Pärsia (Iraan) aladele (u 5000 a ekr), sealt edasi ka tänase Türgi territooriumile, Lähis-Ida riikidesse ning üsna pea juba ka Vahemere kallastele – nii lõuna- kui ka põhjarannikule. Euroopast leiame esimesed märked veinivalmistamise kohta Kreeka Makedoonia aladelt u 4500 a ekr ja Sitsiiliast u 4000 a ekr.

Esimesed märked tõsisemast veinitööstusest ja ka arenenud veinitarbimise kultuurist pärinevad ajastust u 3000 a ekr, kus Vana-Egiptuse riigis Niiluse delta aladel laiusid juba tõsiseltvõetavad viinaaiad.

Veinikultuuri ja ka viinapuude kasvatamise tõsisemale levikule Euroopas panid aluse foiniiklased, kes kaupmeestena vedasid muuhulgas ka veini ja viinapuude istikuid oma galeeride armaadaga mööda Vahemerd ja müüsid neid eelkõige Kreeka ja Rooma, aga samuti ka tänastele Prantsusmaa ja Hispaania aladele, kus veiniviljelusele juba hoopis teadlikum ja moodsam lähenemine alguse sai.

Piiblilugudes kirjeldatud aegadel oli täiesti arenenud veinitarbimise kultuur levinud juba kõikjal Lähis-Idas ja Vahemere rannikul.

Suur veinitarbimise buum sai alguse koos Rooma impeeriumi sünni ja arenguga. Vein muutus ülipopulaarseks just ülikute hulgas ja selle tarbimisega seotud orgiad olid igapäevased ning nende käigus tarbiti ära meeleolukates kogustes veini. Kui Rooma Impeerium hakkas 1 sajandil pkr laienema väljapoole Apenniini poolsaare piire, hakkas kiirelt laienema ka veinivalmistamise areaal. Nimelt vajas sadadesse tuhandetesse kasvanud isikkoosseisuga võitmatu leegion veini. Seda peamiselt just defitsiitse joogivee asemel. Leegion vedas endaga kaasa viinapuude istikuid ja kõikjale vallutatud aladele, kus kliima ja reljeef lubas, hakkasid tekkima viinaaiad. Rooma Impeeriumi vallutusaegadel saidki oma tänased põhimõttelised piirjooned pea kõik Euroopa tuntud veiniregioonid.

Kui Rooma Impeerium 5. sajandil pkr lagunes, siis veiniviljelus küll kahanes, kuid veini tarbimise kultuur oli juba jõudnud juba rahva hulgas juurduda. Toonane killustunud Euroopa oli ka erinevate sõdade ja tapluste tallermaa ja see kõik pärssis veiniviljeluse arengut. Õnneks võtsid ohjad üle Rooma Katoliku Kiriku poolt rajatud benediktiinlaste ja tsisteerlaste kloostrid, kus veini vajati armulauarituaalide tarbeks, kusjuures ülejääk läks kenasti äriks, mille abil tasuti maaderenti ja kasvatati kloostrite kukrut. Juba toona olid mungad kirjaoskajad ja õppinud mehed ning tegid hoolsalt märkmeid ka veiniviljeluse kohta, mistõttu veinide valmistamise kvaliteet järjest ja järjest kasvas. Praktiliselt kogu Vanaaja ja Keskaja vältel oli veiniviljelus Euroopas kloostrite monopoliks.

16. sajandil jõudsid viinapuude istikud konkistadooride vallutusretkede raames ka Uude Maailma ehk siis algselt Ameerika mandrile ja hilisemate maadeavastuste buumi käigus ka mujale, kus tänaseni veinide valmistamine au sees on.

Samal ajal muutus veinide valmistamine Euroopa aladel järjest rohkem põllumeeste pärusmaaks ning kloostrid hakkasid oma tähtsust minetama. 17-18 saj aset leidnud linnastumine, äritegevuse, tööstuse ning transpordivõrgustiku areng viis veinide tarbimise ka järjest rohkem rikkama linnarahva juurde ning oma vägagi suure osa tarbimisse andsid ka toonased feodaalsed õukonnad. Tormiliselt hakkas arenema veini populaarsus üle kogu Euroopa ja ka mujal maailmas ning seeläbi veinide eksport veinimaadest riikidesse, kus veini ei valmistatud.

19. sajandi teadlaste poolt tehtud avastused eelkõige mikrobioloogia valdkonnas , andsid võimaluse hakata lähenema veiniviljelusele teaduslikust aspektist ning seeläbi kasvas veinide valmistamise kvaliteet, aga ka kvantiteet hüppeliselt.

19. sajandi lõpul kogu Euroopa viinaaedu tabanud phylloxera nimelise viinapuu juuretäi rünnak ähvardas hävitada kogu Vana Maailma veiniviljeluse. Õnneks avastati, et Ameerikas aretatud viinapuude istikute juured on phylloxera’le resistentsed ning üle ookeani tarnitud viinapuuistikutele poogitud väädid hakkasid andma kiiret tulemust ning 20 sajandi esimese kümnendi lõpuks oli Euroopa veiniviljelus vanas heas hiilguses päästetud.

Suurt majanduslikku kahju tekitasid Euroopa veiniviljelejatele maailmasõjad, Vene tsaariõukonna hävitamine ja ka USA’s kehtinud „kuiv seadus“, kuid pärast II Maailmasõda on toimunud ainult positiivne areng kogu maailma veiniviljeluses, teaduslikust lähenemisest johtuv kvaliteedi kasv, tarnspordi ja turismi kiire areng, tarbijaskonna teadlikkuse kasv ja seetõttu võime täna nautida tõenäoliselt küll aegade parimaid veine oma tohutus mitmekesisuses.