Kui üldiselt rõhutavad Eesti restoranid oma eestipärasust ja eestlasest peakoka/sommeljee olemasolu, siis Aleksander on läinud teist teed: kogemus ja kvaliteet on natsionalismi seljatanud. Eesti pikaaegse restoranide esinumbri peakokaks on sakslane Matthias Diether, peasommeljee-kelner aga itaallane Carlo Vanzan. Mingil juhul ei ole see kivi teiste restoranide kapsaaeda, kuid peame möönma, et “külla minnes” on vaja elavat teejuhti, mitte kõige paremas mõttes eestlaslikku mõttelugejat. Lihtsas keeles: lõunamaalased on avatumad ja paremad meelelahutajad. Punkt.

Kümnepallisüsteemist jääb väheseks

Mida oodata sisse töötanud maailmaklassi meeskonnalt, kes on aastaid söötnud Eesti restoranihulludele silmapaistvaid roogasid? Kahte selget asja: järjepidevat kõrget kvaliteeti ja vau-efekti võimalikult kõrgeid tippe. Peakoka lauale serveeritud nädalast nädalasse uuendusi nägev menüü hoiab põnevusest liblikaid kõhus kaheksakäigulise õhtusöögi lõpuni. Menüü hoiab elus traditsiooni, mida mõisarestoran alustas ja siiani kannab: enamasti on taldrikutel Muhu tooraine, tihti mõisa enda aiast ja aasalt korjatud söödav, mille roogadeks küpsetamisel võtab Diether ideeks “võimalikult vähesega võimalikult palju”. See tähendab, et taldrikul on tihti ainult üks kuni kolm toorainet, kuid neid on valmistatud ühtse roa saamiseks äärmiselt mitmel moel.

See toob meid õhtu vau-efektide juurde. Neid oli täpselt kaks ja kui ma ütlen kaks, siis mõelge analoogiana sellele, kui sõita Lamborghiniga 200 km tunnis ja siis viiendat käiku sisse rammides kiirendate oma sportauto kolmesajakilomeetrise tunnikiiruse juurde. Arvestage alati algpositsiooni taset. Esimene tõsine elamus oli lihtne lillkapsas, mida valmistati kolmel erineval moel. Nii lihtsast toorainest kui lillkapsas olid välja võlutud kõik selle olemuse ja maitse variatsioonid. Selles ühes roas oli koos kogu õhtusöök.

Teine võimas elamus oli hirvefilee, mis oli saavutanud tekstuuri, mis sarnases pehmele kreemikoogile, samas hoidis kogu suud pidevas erutuses. 2017. aasta selgelt parim liha ja see juba ütleb midagi. Ausalt. Palju võimsamaks muutis elamuse, kui iga roa juurde kallas peakelner Vanzan ka vastava vedeliku, veini. Ei hakka kellegi elamust rikkuma, hoian veini saladuses.

Siin aga põrkame kokku esimese ja ainsa probleemiga kogu Aleksander Chef’s Table'i menüüs: kas mind on jäädavalt ära rikutud toiduga, mis sobiks kuningatele ja imperaatoritele, et ma ei suuda imelist õhtusööki hinnata sealt pidevalt midagi erilist otsimata. Pisut väheseks jäi ehk ka 170-eurost arvet vaadates nende vau-efekti pakkuvate toitude hulk. Samas, mina vaatan alati õhtusööki ühe tervikuna – see algab riietumise ja saabumisega, jätkub vestluse ja aperatiiviga, liigub edasi toidu ja veiniga, millele lisandub hoolitsus, huumor ja peakoka/peakelneri karakter ning lõppeb kohvi, käraka ja ehk ka vahekorraga kaaslannaga einelauast. Selles osas oli tegemist siiski 11-punktise õhtusöögiga 10-st. See on siis, kui hommikul on esimene mõte, kui vinge eilne õhtu oli. See on väärt uhkust ja au.