"Võib mõista, et seenesõprade pilgud jäävad sageli ka linnas kasvavatel seentel peatuma, kuna neid on kohati päris palju ning sageli on nad ka suured ja elujõulised. Tunduvad just sellised, mis võiksid kastmes kaunis imelised maitsta. Aga aru tuleb saada ka sellest, et meid ümbritsevad heitgaasid, raskemetallid jpt saasteained - jõuavad ühel hetkel veega pinnasesse ning ülilaialt end muru alla laotanud seeneniidistik korjab selle kõik kokku ja toimetab seentesse. Just see ongi põhjus, miks linnaseened tuleks heaga kasvama jätta," ütleb mükoloog Veiko Kastanje.

Kastanje lisab, et parima pildi saamiseks, kui palju erinevat saastet linnas kasvavatesse seentesse ladestub, võib vaadata seda musta vedelikku, mis tekkib ämbrisse pärast akende pesemist - selles vedelikus on vaid väike osa kõigist neist saasteainetest, mis linnas seentesse jõuavad.
"Kui on soov elada kaua ja püsida hea tervise juures, siis mina hoiaksin neist seentest söömismõtetega küll eemale ja lepiksin vaid nende vaatamisega," lisab Kastanje.

Eesti Loodusmuuseumi seeneteadlane Loore Ehrlich ütles mõned aastad tagasi Linnalehe veergudel, et seentel on enamasti suurem ja tähtsam osa maa all, see on seeneniidistik - viljakehad, mida näeme, on väikesed ja ajutised, neid kasvab iga paari päeva järel uusi juurde.

"Niidistiku ehk mükoriisa tõttu on seened küllalt paiksed, aga mis ka linnaseente jaoks oluline – tallamine, togimine ja niitmine neid ei hävita. Seened on linnakeskkonna mõjutustele küllalt vastupidavad: sõiduteeäärseid seeni pole libedusetõrjeks talviti kasutatavad soolad ega ka liiklusest tekkiv keskkonnasaaste hävitanud. Saastet tekitab lisaks kütuse põlemise käigus vabanevatele ainetele, näiteks kaadiumile, autokummide kulumine. Kummidest vabaneb pinnasesse – ja mis veel ohtlikum – sealt edasi, pinna- ja ka põhjavette raskemetalle näiteks tsinki," mainib Ehrlich.

seened

Linnakeskkonnas on nii palju saastet, et linnaseeni süüa mingil juhul soovitada ei saa, ütleb loodusmuuseumi teadlane. "Aastatega õhust mulda sattunud ja sealt edasi sadade ruutmeetrite suurusi pindu hõlmavaisse seeneniidistikesse kandunud saasteained. Eelkõige rasked metallid on need, mis viljakehadesse jõudnult seened söögikõlbmatuks muudavad,” selgitab linnaseentega seotud ohte mükoloog Ehrlich.

Tekib aga siiski küsimus, et mis seeni üldse linnas on võimalik leida?

"Seeni on linnas palju. Me võime siit leida isegi sirmikuid, šampinjone, aga ka erinevaid koos puudega kasvavaid metsaseeni. Näiteks olen haljasaladel näinud kasvamas ka nn portobello-šampinjone, seeni, mis loomulikult ja metsikuna meil looduses ei kasva. Keegi oli ostnud seened, need ära visanud ja seeneniidistik oli haljasalal kasvama hakanud. Aga üldiselt on linnaseente puhul teema selles, et enamik inimestele metsast tuttavaid söögiseeni vajavad kasvamiseks puid ja linnas on sellega natukene kitsas. Kadrioru park näiteks on siin erand, seal leidub palju vanu laialehiseid puid, nad on pikka aega samal kohal kasvanud. Seal olen leidnud ka mõned põnevad Punase Raamatu seeneliigid," mainib Kastanje.

Mükoloogi sõnul võib väiksemates asulates, kus liiklust vähe ja palju rohelust - võsa ja hekke, metsatukke - seeni suure tahtmise korral korjata ka majade vahelt, jäädes siiski terve mõistuse piiresse.