NÄDALAVAHETUSE RETSEPTISOOVITUS: Kuninglikku rüüsse riietatud kodune pikkpoiss

Tõenäoliselt üks maailma alahinnatumaid roogasid on tegemas comeback'i ning trügimas end aina tihemini paljude perede õhtusöögilaudadele. Miks ka mitte, pikkpoiss on taas üks neist lapsepõlve maitsetest, mille najal enamus kullimänge maja hoovis ja kooli tarbeks loetud raamatuid püsis. Korralik kõhutäis, maitsev sealjuures, pikkpoiss on üks neist roogadest, mis lisaks kehale on ka toit hingele.

Valmistamine

• Sega suures kausis kokku mõlemad hakklihad. "Klopi" mõnusalt läbi, et tekstuur muutuks pehmeks ja siidjaks.
• Maitsesta liha soola ja pipraga ning lisas peeneks hakitud ürdid. Sega lihamassi hulka ka paar-kolm supilusikat tomatipastat (pasta hakkab kuumuses karamelliseeruma ning annab lisamaitset kogu pätsile).
• Haki peeneks ka sibul ja küüslauk. Prae võis läbi ja sega lihamassi hulka. 
• Löö liha hulka ka üks muna ja sega mass ühtlaseks. 
• Keeda parallelselt kaks muna poolkõvaks. Koori ja lõika pikuti neljaks porgand. 
• Võta pikapoisi vorm ja palista sisu, ääred peekoniribadega nii, et peekon ripub ka üle vormi ääre. Need peekoni otsad keerame pikapoisi alla.
• Nüüd tõsta pool lihasegust vormi ja tekita liha keskele piklik avaus.
• Aseta liha keskle rida porgandeid ja nende peale väikene kiht liha. 
• Nüüd pane vormi keedetud munad ja täida vorm allesoleva lihaga nii, et munad on kenasti hakklihaseguga kaetud. 
• Keera peekoniotsad nüüd pikale poisile tekiks peale.
• Küpseta pikka poissi ahjus 170-180 kraadi juures 45 minutit.
• Ahjust võetuna lase lihal rahulikult 10 minutit toatemperatuuril "taheneda", mille järel keera pikkpoiss vormist välja liuale ja lõika 2 sentimeetri paksused viilakad.
• Serveeri koos ahjujuurviljade ja pruuni lihakastmega.
• Head isu!

Mäletan selgelt oma vanaema võtmas ahjus kuuma leivavormi rüütatud lihapätsi, mis täitis momentaalselt kogu toa rikkaliku maitsebuketiga ning tähistas, et kohe-kohe algab lõunasöök. Veel milline lõunasöök. "Pikale poisile" serveeriti vanavanemate köögilauale kaaslaseks keedetud kartul, tume lihakaste, riivitud keedupeet, rohkelt värskeid ürte ja külma piima. Mäletan neid lihtsaid, kuid äärmiselt maitserikkaid elamusi.

Mõned aastad tagasi ühel sulnil istumisel hakkasime veiniklaaside taga arutlema Eesti toidu ja selle olemuse üle ning tekkis arusaamatus, miks on äärmiselt suure kõlapinna saanud Eestis burger, kuid mitte selle eestipärane derivaat ehk hea pikkpoiss. Eesti oma kiirtoidu alustalaks võiks olla pikkpoiss, millest lõigatakse kenad viilud, tehakse grillil “triibud peale” ja pistetakse mõnusa rukkileiva ja muude kondimentide vahele. Saaks mahlase hakklihaviilaka ja hääd Eesti musta leiba. Miks aga amerikaniseerunud kiirtoit meie kohalikele suudele enim meeldib oli enigma kogu arutlust läbi viinud lauale.

Peame siinkohal vist tänu avaldama taas “rikastavale” Nõukogude ajale, mis vaid pika poisi söömise saatel möödus ning surus permanentsed vastikusjudinad tolleaegsete inimeste hingele. Sama seis on nii plastikotsaga nugade-kahvlite kui kolmejalgse taburetiga. No olgu … nii hull see asi kindlasti ka ei ole ning veerandsajandi jagu vabadusaastaga on peale kasvanu põlvkond, kes suudab taas nautida vanu klassikuid. Läheme neid siis uudistama.

Pikkpoiss kui gastronoomia tühi lõuend

Pikkpoiss pole ju muud kui maitsestatud hakkliha, mis on küpsetatud leiva- või keeksivormis. Siinkohal tulebki mängu mainitud tühja lõuendi analoogia – me saame nüüd hakata seda maitsvat lihakäntsakat disainima, disainima seda just selliseks, mida nõuab olukord, seltskond või aeg. Kõige lihtsam täidis ongi lisada lihale keedetud muna ja porgandit, annab lisamaitset, lisab juurvilja toidulauale ja tervislik. Edasine on aga iga inimese oma valik, mida lihamassi enne ahju suunamist pressida. Olen kuulnud ka pikast poisist, kuhu lapsed oli kummikomme seganud. Mine võta kinni …

Selge on see, et ükski lisand ei ole vale, tulemus on erinev. Loomulikult on võimalik kasutada enam ürte ja vürtse oma lihapätsi maitsestamiseks. Kõik juurviljad on head lisandid pikale poisile, hetkel on ju eriti populaarne peita juurvilju liha sisse – suvikõrvits, peet, spinat, porgand, kaalikas: kõik sobivad imeliselt lihale lisandiks. Puuviljadki pole ebamõistlikud lisandid – õunad, pirnid – ehk viljad, mis lihaga sobivad. Ka teised lihad ei pruugi olla ebardlikud lisandid pikas poisis: segage pätsi hulka hiidkrevette või pistke pikapoisi keskele hoopis kanafileesse keeratud ürtidega kitsejuust. Samuti võib lihamassi jagada osadeks, värvida toiduvärvidega ning valmistada säravaid mustreid leivavormi. Nagu öeldakse “taevas on vaid piiriks”.

Olulisim asi, mis tuleb aga pika poisi valmistamisel meeles pidada on küpsetada liha läbi ja kokku, kuid jätta kogu elamus siiski mahlane ja kreemine. Oluline on saada paika ka lihapätsi maitsestus, et see neljakandiline või ümar viilak saaks taldriku tõeliselt särada, ka ilma lisanditeta. Samuti võtke teise pika poisi valmistamisel ideeks küpsetada selline päts, mida saaks grillida ja näiteks kahe leivaviilu vahel maitsvaks ampsuks komponeerida.

Ühes peame aga kokku leppima: olemas ei ole ühte ja õiget pikapoisi retsepti, igal perenaisel ja kokal on oma viis, kuidas saada lihapäts ideaalselt maitsma ning sobima oma stiiliga. Oluline on, et liha oleks hõrk, mahlane ning ülistaks sellesse segatud maitsekombinatsiooni. Ehk siis siinses artiklis edasi antud retsept on vaid näitlik ning lubab katsetada kõigil kodus just nii nagu endal soov ja võimalus on.

Kasemahl või gaseeritud kali?

Aus ja hea Eesti toit nõuab ka seda, et selle juurde rüübatakse imelisi Eestimaiseid jooke. Esimesena tulevad meelde kali ja kasemahl, mis ehk paljudele obskuursed maitsed, kuid samas alati ja igast asendist paremad kui paljud välismaised alternatiivid. Kali kui selline, õigest leivast tehtud ja pudelis kääritatud jook, sobib kenasti abistama pikapoisi makku loputamise protsessis. Teine hea vedelik, mis pikka poissi võiks abistada on korralik kasemahl, mida võib ka väikese valge mullise veiniga rikastada.

Kui aga liikuda europiidsematele gastronoomiaradadele, siis me ei pääse mööda veinist. Kuna tegu on veist sisaldava lihatootega ja õues on heitliku ilmaga talv, tuleks valida sellel nädalavahetusel õhtusööki saatma korralik punane vein. Läheme ikka ja jälle Hispaaniasse, kus ma soovitan teha end tuttavaks Priorati piirkonna tugevate ja äkiliste veinidega. Oleme pikemalt ka Maitsed.ee lehel rääkinud ja tutvustanud Priorati veine. Kui aga olla lihtsam ning piirduda ehk selvehalli veiniletiga, siis sobiks imeliselt pikale poisile lisaks mõni Lõuna-Ameerika shiraz või Austraalias cabernet savignon.

LOE LISAKS:
Grilliveinide test: Temperamentne Priorat
Kõik grilliveinid: Täielik ülevaade tugevate Priorati punaveinide pimetestist

Kuid alati on võimalik ka suundud lapsepõlve ning kallata joogiks klaas külm ja paksema rasvaga piima.

Elementaarne Eesti rokkoopus

Mida aga muudele meeltele pikapoisi närimise kõrvalt pakkuda? Miks mitte läheneda pikale poisile vähe käredamas võtmes ning kuulata nii toiduvalmistamise kui mekkimise juurde head Eesti rock'i. Ruja, Ultima Thule, Gunnar Graps ja teised helidemehed pakuvad õige fiilingu:

Alati on variant ka minna õue kulli mängima. Mis seal vahet, kas olla 7, 17, 37 või 77, hea kullimängei tohi vanust karta!