Eestlaste sajanditetagune toitumine on mõjutatud Livoonia ja Saksa traditsioonidest. Tol ajal oli toidul teine eesmärk, kui lihtsalt kõhutäide. Harjumus kõht kartulist täis süüa tuli palju hiljem ning levis alles 1960ndatel. Enne seda oli eestlaste toidulaual väga oluline koht näiteks võilillel. Pole ka ime, sest üks tass värskelt korjatud võililli sisaldab 112 protsenti täiskasvanud inimese päevasest A-vitamiini ja 535 protsenti K-vitamiini vajadusest. Võilille kasutati peamiselt marineeritud või kuivatatud kujul. Teine taim, mille juurt laialdaselt toiduks tarbiti ja mida teati heade verepuhastusomaduste tõttu, oli suur takjas (Articum Lappa). Jaapanis kasvatatakse suurt takjast ka praegu ja see on hinnatud delikatess.

Kindlasti oli eestlaste toidulaual oluline koht ka lihal, aga millega seda maitsestati?

Levinud maitsetaimena kasutati Eestis ja kogu Põhja Euroopas näiteks heinputke (Angelica Sylvestris), mis on folkloorist tuntud ka oma raviomaduste poolest. Lisaks oli laialt kasutusel ka loorberileht, mida pandi suppidesse ja pajaroogadesse. Õnneks kasutatakse loorberit ka tänapäeval, ses sel on lisaks heale maitsele ka tugev antibiootiline ning maksa puhastav toime.

Milliseid jooke tol ajal toidu kõrvale tarbiti ja millised oli muistsete eestlaste imejoogid?

Nii kase- kui ka vahtramahla peeti tõelisteks väejookideks, mida tarbiti ohtralt ja erineval viisil.

Eestlaste traditsioonilised toidud ja maitsed on mõjutatud paljudest rahvusköökidest. Kas on midagi sarnast ka India köögiga?

Ühe legendi järgi liikus jääaja järgselt üks India hõim siinsetele aladele ja tõi endaga kaasa erinevaid ürte. Paljude vallutusretkede tulemusena neist loomulikult enamus kadusid ja vajusid unustustehõlma, kuid ühed, mis jäid ja tänapäevalgi kasutusel on, on köömned (Carium Carvis).

Milliseid neist iidsetest ürtidest-vürtsidest, mis ehk täna nii tuntud pole, võiksid eestlased hakata rohkem tarbima?

Üks neist taimedest on kindlasti nõges, mis on suurepärane vitamiiniallikas ja ka maitsetaim, mida kasutada toiduvalmistamisel. Osad neist taimedest on juba ka uuesti populaarsust kogumas, aga ainult hooajaliselt – näiteks karulauk (Allium Ursinum), murulauk (Allium Schoenoprasum) ja rohulauk (Allium Oleraceum). Vanasti kasutati neid ka soolatud ja kuivatatud kujul.

Te olete pärit Indiast ja elate hetkel Riias. Mis ajendas teid uurima eestlaste toitumisharjumusi?

Ajurveeda meditsiin eristab inimeste ravis kümmet isikupärast tegurit. Üks neist on just asukohapõhisus, mis tähendab, et ainuüksi nõu andmiseks tuleb väga hästi tunda kohalikke toitumisharjumusi. Ajurveeda ei tähenda India toidu valmistamist. Ajurveeda tähendab seda, et toitu tuleks valmistada puhtast ja kohalikust toorainest. Seega, kui mind lähetati Baltimaadesse tööle, oli mu esmaseks prioriteediks uurida siinse rahva ajaloolisi toitumisharjumusi.

Mida ajurveeda põhimõtete järgi toitumine siis õigupoolest tähendab?

Ei ole olemas kõigile sobivat rohtu või toitu. Tänapäeva teadus on arenenud nii kaugele, et me räägime juba nutrigenoomikast – teadusest, mis uurib inimese genoomi, toitumise ja tervisevahelisi suhteid. See on ka ajurveeda üks postulaate, et toitumine peaks lähtuma inimese sünnipärasest ülesehitusest ja hetkel esinevatest kõrvalekalletest tasakaalust.

Ajurveeda meetodil toitumine hõlmab iseenda tundmist ja söömist selleks, et olla rõõmus ja terve. Me oleme kõik millegipoolest erinevad, seega ei saa toitumist üldistada või anda mingit kõigile sobivat imeretsepti. Küll aga on ajurveeda seisukohast oluline, et toiduks kasutatav tooraine oleks kohaliku päritoluga.

Kas võiksite tuua näiteid, kuidas erinevad inimesed reageerivad erinevalt samale toiduainele?

Nagu öeldud, siis tuleb sobiva toidu soovitamisel arvestada lisaks inimese kehatüübile ka erinevaid kõrvalekaldeid. Näiteks, kui me räägime kalast, siis peame silmas kala kui head valguallikat. Kala on kasulik neile, kellel on probleeme südamega. Nende jaoks, kellel on probleeme naha või maohappesusega, tähendab kala söömine vaid tervisehädade süvenemist.

Olete arsti ja uurijana oma töös põiminud nii tavameditsiini kui ka ajurveeda põhimõtteid. Milles seisneb nende kahe koolkonna peamine erinevus?

Kui tänapäeva meditsiinis on iga kehaosa jaoks eraldi spetsialist, siis ajurveeda lähtub kehast kui tervikust: meelest, kehast ja hingest. Tavameditsiini puudujääk on ehk see, et need head spetsialistid uurivad inimest rangelt oma ampluaa ulatuses ja ei suhtle omavahel. Samuti ei ole paljudel arstidel toitumisalaseid teadmisi, mis aitaksid vaadata kaugemale ning leidmaks haiguste põhjuseid. Ajurveeda pakub terviseprobleemidele individuaalsemaid lahendusi.

Tänapäeva meditsiinis räägitakse aina enam nutrigenoomikast ja farmakogenoomikast, mis tähendab, et on aru saadud, et kõigile inimestele ei sobi üks ja seesama ravim. Ajurveeda on lähtunud sellest ravipõhimõttest juba üle 5000 aasta.

Mida ajurveeda puhul kõige sagedamini väärtõlgendatakse?

Sageli arvatakse, et ajurveeda tähendab veganismi. Kindlasti ei kuuluta ajurveeda, et inimesed peaksid olema taimetoitlased. See on omaette teadus individuaalselt kohandatud toitumisest.

Kuidas saaksimegi soovitada eskimotele või Siberis -40 kraadi juures elavatele inimestele taimetoitlust? Sellist nõu kuulda võttes jääksid nad lihtsalt väga haigeks. Lisaks on näiteks tuberkuloosi ravimisel äärmiselt oluline süüa loomaliha.