Jäetma pere tuli koos oma 4 lapsega Sae tallu 90date aastate alguses ning oldi täis lootus nagu kõik inimesed, kes toona maale kolisid.

"Meie oli tunne, et meil on käes esivanemate maa ja aruaam, et toitis see maa ära neid, küll toidab ka meid. Asi oli aga trööstitu ning kui olime 2 aastat siin kündnud ja puhastanud, võsa lõiganud ja rassinud - selgus kohe, et ilma väetiseta ei anna see maa midagi. Läksime tänu sellele linna tööle ning minule oli kõige kurvem tulevikuvaade, et talu jääb vaid meie magamistoaks. Hakkasimegi siis vaatama, mis loom meid välja aitab ehk mis loom sööb võsa. Leidsime maalamba ning see loom on meid aidanud nüüd välja juba 13 aastat," mainib Jäetma.

Kokku on Sae talu maalambaid ostetud ja muretsetud paljudest kohtadest. Ning kuna need lambad on meie kultuuri kandjad ja olnud siin mail meie esivanematest saati, siis talus neid loomi enam edasi ei aretata, neid vaid säilitatakse.

"Lisaks on meil talus veel ka maakanad. Põlistõud on need allikad, kust saame võtta laenu ja näha oma minevikku. Maalambad on küll väikesed, kuid nad on ajudega - nad leiaks ilma meieta toitu, nad saaksid ilma meie abita kenasti hakkama," mainib taluperenaine.