LIHAENTSÜKLOPEEDIA: Miks valida just rohumaaveiseliha?

50% Eestimaa pinnast katab mets, 30% põllumajandusmaa. Viimasest ligi 50% on mitmekesine ja kõrge väärtusega rohumaa, mis nii Euroopas kui maailmas on kõrges hinnas. Nii mitmedki Eesti rohumaad on rikkad ka pärandkoosluste ning poollooduslike koosluste poolest.

Eestis on fikseeritud isegi mitteametlik maailmarekord, kus ühelt puisniidu ruutmeetrilt on leitud 76 erinevat liiki taimi. Selline mitmekesisus tagab veiselihale maitse.

Inimene ei saa süüa rohtu, küll aga saab tarbida loomade liha, kes seda teevad!

Rohumaal kasvanud liha on lisaks heale maitsele ka Sinu tervisele ohutu. Suurtes nuumafarmides, kus nuumatakse veiseid teraviljaga, on väikesel maa-alal 10 000 või enamgi veist. Seetõttu on tavaline töödelda sööta antibiootikumidega, vältimaks taudiohtu. Antibiootikumidega rikastatakse nii loomasööta kui ka joogivett, et hoida ära taudide puhkemist. Tarbijale letile jõudes vastab see liha kõikidele lubatud piirnormidele. Samas on juba tunda, mis juhtub, kui kõikides toiduainetes on meie tervisele ohtlikud ühendid piirnormide lähedal, vahendab Liivimaa Lihaveis.

Rohumaal kasvanud loomad ei vaja antibiootikume, kuna loomad asuvad maastikul hajusalt. Suurimad karjad on 50 – 100-pealised. Erinevavad terviseriskid nagu näiteks E. coli bakteri levik rohumaal on olematu. Samas maisiga söödetud nuumloomade soolestikus on E. coli bakter väga levinud.

Rohumaal kasvanud ja vabalt ringi liikunud loomad on terved ja vitaalsemad, erinevalt betoonseintega nuumafarmide loomadest. Ka Sina oled tervem, kui sööd rohumaaveise liha. Rohumaal kasvanud loomade liha on vähem rasvane ja nende rasv on omega-3 rasvhapete rikkam, mõningatel andemetel kuni 50% rohkem omega-3-e. Rohumaaveise lihas on vähem küllastunud rasva, erinevalt nuumafarmis kasvanud veistest, kes toodavad marmorliha teraviljasöödal olles. Rohumaal kasvanud loomade liha ökoloogiline jalajälg on võrreldes nuumafarmis kasvanud loomadega väike.

Võrdleme: looduslikud- ja püsirohumaad ei vaja hooldamiseks muud kui veist, pole vaja teha kulutusi fossiilsetele kütustele maade hooldamiseks. Kuid selleks, et toota vajalik kogus teravilja ja maisi nuumafarmile, kulutatakse ainuüksi USA-s 23 miljonit tonni keemilisi taimemürke. Ühe nuumafarmis peetud härja marmorjaks nuumamiseks kulutatakse 1 050 liitrit diiselkütust. See kütus kulub ühe looma nuumasööda väetamiseks, mürgitamiseks ja niisutamiseks!

Seega, süües rohumaal kasvanud liha, annate panuse meie maailma roheliseks muutmisele ja keskkonna tervena hoidmisele.

Liivimaa Lihaveise loomad on nuumatud rohumaal. Tea, mis liha on Sinu taldrikul. Liha, mida imporditakse USA-st, Austraaliast, Lõuna-Ameerikast on tavaliselt kasvatatud suurtel maa-aladel laiuvatel nuumafarmides, mitte karjamaadel.

Nuumafarmidesse kogutakse 5 kuu vanused vasikad, keda hakataks nuumama teravilja, maisi , toiduaine- ja piiritusetööstuse jääkidega. Sellisest nuumamisest saadakse tugeva marmorsusega väga pehme, kuid maitseta liha. Kuna marmorsus on saadud teravilja kaasabil on liha rasvhappeline koostis tugevasti kaldu küllastunud rasvhapete poole. Liha on küll alati pehme, kuid sel ei ole rohumaataimestikust tulenevat iseloomulikku maitset.

Milleks eelistada vaid rohumaal kasvanud maheliha?

Liivimaa Lihaveise tarbija on intelligentne, enda ja lähedaste tervisest ning tulevikust hooliv inimene.

Globaliseerunud toidumaailm on veisest teinud nii-öelda „sea“. Valdav osa meie toitlustusasutustesse jõudvast veiselihast pärineb suurtest nuumafarmidest Austraalias, Uruguais ja USA-s. Liha võib pärineda ka Eestis ja Lätis asuvatest intensiivtootmisega niinimetatud heaolu piimafarmidest.

Seega, odav ja nimetu veiseliha pärineb sageli kurnatud ja piimakarjast väljapraagitud lüpsilehmadelt. Need loomad ei saanud oma eluajal tõenäoliselt mitte kunagi karjamaal käia, vaid seisid restpõrandatel. Nende söödaratsioonist puudus värske karjamaarohi ning söödaks oli peamiselt silo.

Teine äärmus veiseliha – kallis, marmorjas filee valgete linadega restoranis. Antud fileelõiku kiidab kelner kui parimat Austraalist pärit marmorjat veiseliha, mis on saavutatud „erilise söödaga“. Mis tegelikult toimub? See liha on piltlikult öeldes pärit lihaveiste „sigalast“, kus väga väikesel pinnal nuumatakse lihaveiseid kiiresti ja rohke teraviljaga.

Taustainformatsioonina:

Veis on mäletseja, kes on võimeline seedima rohelist taimset massi ja muutma selle lihaks, mida inimene saab süüa. Veisel on neli magu, millest suurim on vats, milles asuvad bakterid muudavad tselluloosi proteiiniks ja rasvaks.

Majanduslikult mõtlevas maailmas ja põllumajanduslikus tootmises on eesmärgiks teenida võimalikult kiiresti võimalikult palju raha. Selle eesmärgi täitmiseks tuleb loom võimalikult kiiresti tapaküpseks kasvatada. Seetõttu söödetakse lihaveiseid teraviljaga, peamiselt maisiga, lisaks antakse loomale energiarikkaid söötasid nagu piirituse jääk või lausa hormoone. Selline toitmine toob kaasa looma kiire rasvumise ja kasvutempo – majanduslik eesmärk on täidetud.

Kuhu jääb siinkohal aga keskkondlik mõtlemine ja loomade heaolu?

Kui veis ei saa enam vajalikus koguses talle loomuomast taimset massi, siis ladestuvad gaasid. Rohumaal mäletsedes väljuksid need gaasid looma vatsa, nuumamise tulemusena võib aga loom gaaside kogunemise tõttu lõhki minna.

Lisaks, veise magu on erinevalt inimese maost neutraalse happesusega, teravili, eriti mais, muudab selle aga happeliseks, mille tulemusel tekivad veisel kõrvetised. Eelnevalt kirjeldatud tervisehäirete vältimiseks antakse veistele regulaarselt antibiootikume. Loomulikult kajastuvad need antibiootikumid teatud (lubatud) määral hiljem ka lihas, mida tarbime. Näiteks on veisemaks lastele väga kasulik, kuna sisaldab palju rauda, kuid kindlasti ei soovita me lastele anda veisemaksa, mille päritolu on teadmata.

Liivimaa Lihaveise kaubamärgiga rohumaaveis on kohalik, kasvanud veisele omases keskkonnas – mürgitamata, keemiliselt väetamata karjamaal. Liivimaa Lihaveise loomad on näinud kevadet, suve, sügist ja talve ning talletanud need läbi rohusööda oma lihasse. Seetõttu on Liivimaa Lihaveise rohumaaveiselihas veidi vähem rasva, aga see eest külluslikult maitset.

Rohumaal kasvanud veiseliha on tervislik, kuna loom pole söönud teravilja. Seega puudub ka risk, et läbi veiseliha söömise saaksid osa erinevatest taimekaitsevahenditest, mineraalväetistest ja kasvuregulaatoritest.

Liivimaa Lihaveise rohumaaveiselihal on tooraineteadliku tarbija jaoks ka emotsionaalne väärtust. Tarbija võib Liivimaa Lihaveise liha süües olla kindel, et loom, kelle liha süüakse on elanud endale loomuomases keskkonnas õnnelikku lihaveise elu.

Rohumaaveiseliha tarbimine on keskkonnateadlik valik – nuumafarmis koguneb väikesele alale suur sõnnikukoormus, mis on ohuks meid ümbritsevale keskkonnale, karjamaal kasvav veis keskkonnale taolist reostusohtu ei tekita.

Mahe rohumaaveisekasvatus toimib kooskõlas loodusseadustega – veis sööb suveperioodil karjamaal, toitained, mis rohuga põllult eemaldatakse, kukuvad veisesaba alt tagasi põllumaale. Talvine sõnnik veetakse aga väetiseks heina- ja silomaale, millelt varutakse talvesööta.