Üsna mahukas ja hubane terass mõjus väga kutsuvalt - tule jaluta lihtsalt sisse ... kui ruumi on!

Hoolimata sellest, et terass mahutaks üpris palju inimesi, oli istekohtadest puudu ning ei mänginud siinkohal ka rolli päev, ega kellaaeg, sest päevaks sai valitud just tavaline argipäev, kus taevas oli pilvine ning nädala selgroo murdmiseni veel piisavalt aega.

Võibolla on Manna La Roosa üle võtmas kunagist Katusekohviku rolli - käijamad meist kindlasti mäletavad, et igal jumala suvepäeval tuli aeg broneerida, et istuma saada.

Suureks kurvastuseks ei jäänudki muud üle, kui sammud restorani sisse seada, kus ees tervitasid viisakad noormehed. Sees ruumipuuduse üle kurtma ei pidanud ning valisin hubase koha akna all, kust avanes vaade parasjagu käivatele teedeehitusele ning südalinna tihedale liiklusele.
Toidumenüüd sirvides hakkas silma aga kurb tõsiasi, et söögivalik on üsna kesine. See-eest joogimenüü võttissilme eest kirjuks. Kahjuks pole ma suurem alkoholisõber, seega kutsuvate pealkirjadega joogid jäid seekord joomata.

Toidumenüüd sirvides hakkas silma aga kurb tõsiasi, et söögivalik on üsna kesine. See-eest joogimenüü võttissilme eest kirjuks.

Hoolimata väikesest toiduvalikust, otsustasin minna kindla peale välja ning tellida praetud lõhefilee. Lõhe on olnud aastaid minu valik number üks ning tõepoolest kala valmistamisega on raske puusse panna - lõhe puhul töötavad erinevad maitsed hästi.

Enne pearoa saabumist tõi nägus teenindaja lauda ka sooja krõmpsuva leiva, mille kõrvale pakuti küüslaugust võiet. Soe nätske leib maitses kombineeritult võiga lausa imeliselt ning ootused tõusid kõrgele. Välimuselt nägi kauaoodatud praad välja väga šikk ning isegi kahju oli kahvlit sisse torgata. Millest aga puudu jäi - olid maitsed.

Kalamarjaga kaetud lõhe oli täiesti maitsetu ning tundus nagu hammustaksin õhku, kuid kõht imekombel täitub. Kala oli värvuselt liiga tumeroosa ning lõhele omane mahkalus mõjus pigem kummalise limana, mis ei tekitanud just eufooriat. Kala lisandiks pakuti veidi juurvilju ning koorest muskaatveini kastet, mis meenutas pigem maitselt valget jahukastet. Minu seltsilisel läks paremini - tema tellis piparmündi paneeringus lambakarree, millega võis rahule jääda. Liha oli parajalt küps ning burboon kaste pani liha oivaliselt maitsema.

Kokkuvõtvalt - maitseelamust Manna La Roosast otsida ei tasu, kuid hubane ja mõnus ajaveetmine on rohkem kui garanteeritud. Pigem väljud restoranist sumiseva peaga, kui täis kõhuga.

Teenindus: 10
Atmosfäär: 8
Toidu kvaliteet: 5
Hinna ja kvaliteedi suhe: 6
Paiga sobivus välikohvikuks: 10