Söödav muld oli tehtud ürdileivast, liiv kaeraküpsistest, puukoor pastinaagist ning kivid ja kruus olenevalt väljanägemisest riisist, speltasaiast, šokolaadist või seakõrnetest. Külaliste ettetõstetud salateid kastis peakokk isiklikult oliiviõlist ja kakaovõist kokkusegatud küünlarasvaga, valades seda põleva küünlaga anumaist otse taldrikule.

Olde Hansa peakoka Emmanuel Wille andmetel oli illusioonroogade pakkumine keskajal väga iseloomulik meelelahutus peenemas kõrgseltskonnas.

“Auväärt külaliste meelte petmine toitude välimusega oli oskus, milles parimad köögimeistrid omavahel võistlesid. Lisaks võistlesid omavahel ka rikkad kaupmehed ja raehärrad, kes neist suudab palgata meisterlikuma koka, kasutada toitudes enam kalleid vürtse ja maitseained ning katta rohkem lookas toidulaua, kust toit kunagi ei lõppenud. Kuna uhkeid sportautosid tol kaugel ajal polnud, oli võimalikult külluslik külaliste kostitamine majaisandale võimaluseks kogu ilmarahvale oma jõukust näidata. Fantaasiatoitude ettekandmine oli keskajal kahtlemata iga pidusöömingu kõrghetk – midagi sellist nagu tänapäeval on suure pulmatordi lahtilõikamine,” rääkis Wille.

Olde Hansa tegevjuhi Tene Linki sõnul kujuneb Vanaturu kaelas endise Kaarmanni kaupluse pinnal asuvast Hortusest õdus piknikuaed keset linnaruumi.

“Juba sisse astudes tekib tunne, et oled jõudnud maale - linnud laulavad ja loodus kohiseb otse Tallinna vanalinna südames. Otsustasime Hortuse avada seepärast, et Viru tänava teetööd on takistanud tavapärase suveterrassi ülespanekut restorani ette,” kirjeldas Link.