Freeganiliikumise juured peituvad 1990. aastate keskpaiga globaliseerumisvastaste ja keskkonnakaitsjate aktsioonides. Poed viskavad iga päev ära suuri koguseid veel söödavat toitu, mille „kõlblik kuni” kuupäev hakkab lähenema. Freeganid toituvadki ülejääkidest, mida on kõige lihtsam kätte saada kaupluste juures asuvatest prügikastidest. Sealt leitakse ka kasutamata tarbeesemeid.

Sellise eluviisi on inimesed valinud protestina tarbimiskapitalismi vastu ning see eristab freeganeid kodututest, kes peavad prügikastidest toitu otsima olude sunnil. Lisaks annab freeganism võimaluse väga odavalt ära elada. Freeganism pole veganlusega otseselt seotud, aga kuna mõlemad ideoloogiad haakuvad ökoloogiliste ja tarbimiskriitiliste vaadetega, huvituvad freeganismist ka paljud veganid ja vastupidi.

* * *

Kuidas teist freeganistid said?

Triinu: Terminitest niipalju, et inglise keeles võiks minu tegevust nimetada dumpster diving'uks või recycling'uks. Eesti keeles polegi ma sellele terminit kuulnud, sest siin pole see nii levinud. Tegelesin dumpster diving'uga Saksamaal, Hispaanias, Hollandis ja Prantsusmaal, põhiliselt seepärast, et seda oli võimalik teha.

Nähes esimest korda seda, kui palju värsket toidukaupa iga päev ära visatakse, olin pehmelt öeldes šokeeritud. Hispaanias on tavaline, et kui neljasest jogurtipakist üks jogurt on katki või lömmis, visatakse ära kõik. Lisaks visatakse prügikasti homse, ülehomse või nädal aega kehtiva kuupäevaga piimatooted. Pagaritöökodade prügikastid on täis saiakesi, võileibu, baguette'e. Puu- ja köögiviljapoodide prügikastist leiab iga päev minu mõistes küpseid, poe mõistes müügikõlbmatuid vilju. Ükskord oli terve prügikast täis minema visatud mune – kõik terved, värsked ja restide sees.

Laura: Mina olen olnud ületarbimise vastu terve elu. Veel enne, kui Eestis pandimärgistused tulid, viisime perega vanad pudelid taarapunkti, käisime kaltsukates ja sorteerisime prügi. See, kui palju toitu poes raisku läheb, on mind pidevalt häirinud, aga esimest korda puutusin dumpster diving’uga kokku 2012. aastal Tartus. Tutvusin seltskonnaga, kes sellega tegeles, ja hakkasin nendega kaasas käima.

Mis asi on freeganism?

Triinu: Freeganismi puhul on tegu toitumisega peamiselt ära visatud toitainetest. Sama laieneb teistesse eluvaldkondadesse, näiteks tänavalt on võimalik kokku korjata mööblit, riideid, kodumasinaid. Lääne-Euroopas on inimesed harjunud oma kasutatud vara panema teatud päevadel tänavale teistele võtmiseks.

Laura: Tegu on ületarbimisevastase liikumisega. Muidugi on väga palju neid, kes peavad prügikastist süüa otsima kehva majanduslik seisu tõttu, kuid küllalt palju on ka neid, kellel seda ei oleks tarvis teha.

Mida teile freeganistiks olemine tähendab?

Triinu: Elada n-ö off the grid ehk pildilt väljas. Tarbida teise ringi riideid, tehnikat, mööblit.

Laura: Olen käinud dumpster dive'imas ka Eestis, aga mitte väga tihti. Kataloonias oli kommuuni traditsiooniks käia koos prügikastiringidel.

Kuidas saite üle sotsiaalsest stigmast, et prügikastist söövad vaid elu äärealadel liikuvad indiviidid?

Triinu: Lääne-Euroopas ei tegele sellega ainult asotsiaalid, vaid sageli ka inimesed, kes on teadlikult sellise elustiili valinud. Mingit üldist hukkamõistu polegi kohanud.

Laura: Kui mõelda sellele, kui palju toitu visatakse pidevalt ära, ja kui seda veel oma silmaga näha, kaob ebamugavus iseenesest. Töötasin kunagi supermarketis, kus äravisatud kaup ei läinud lihtsalt prügikasti, vaid pressiti kõik ühtlaseks massiks – just sellepärast, et ei käidaks prügikasti kallal. Kui tutvusin inimestega, kes käisid dumpster'damas, ei tekkinud mul ühtegi küsimust, miks nad seda teevad.

Milline oli teie tavapärane menüü freeganistina?

Triinu: Alati oli meil jogurtit, saia, puu- ja köögivilju.

Laura: Enamiku ajast leiab köögivilju, mille kõrvale saab poest juurde osta pastat või riisi. Leitud toidukraamist võib teha ka suppi. Kataloonias leidsime kõike: jogurteid, pitsat, lihatooteid.

Kindlasti tekkisid „ostlemiseks” kindlad kohad?

Triinu: Alguses vaatasin uues riigis lehte trashwiki.org, kuid sain ruttu aru, et head kohad recycle'i jaoks hoitakse ikkagi tavaliselt enda teada – et liiga palju huvilisi ei tekiks. Hispaanias teadsime kellaegade järgi, millal ja millised poed oma prügikastid välja panevad. Ma pole ei enne ega pärast seda perioodi oma elus nii hästi söönud: igasugu sorti juustud, valmistoidud, purgikastmed, puu- ja köögiviljad.

Praegu te freeganistid ei ole. Miks?

Triinu: Eestis ei ole see lihtsalt võimalik, sest prügikaste hoitakse luku taga. Olen kuulnud ka, et realiseeritud toit rikutakse näiteks nõudepesuvahendiga üle valades ära. Veel on põhjus selles, et siin on mul kindel töökoht.

Laura: Mugavuse pärast. Olen küll pidevalt mõelnud, et peaks sellega uuesti tegelema hakkama, aga ma ei ole enam Eesti kliimaga harjunud ja üleüldse olen viimasel ajal rohkem kodune.

Mis on olnud kõige põnevamad seigad, mida selline elustiil on pakkunud? Millised jällegi kõige õudsemad, meeleheitlikumad?

Triinu: Riiete ja mööbli recycle'imine muutus teatud mõttes hasardiks. See on ju nagu tasuta ostlemine ja kunagi ei tea, mida head võid leida. Inimesed pesevad oma riided ära, tihti viivad isegi keemilisse puhastusse, ning asetavad siis ilusti kokkuvoldituna prügikasti kõrvale.

Laura: Kõige meeldivam oli see, kui aitasime Berliinis ühel organisatsioonil teha kodututele süüa. Käisime poodidest „parim enne” kuupäevaga toitu küsimas ja prügikastidest otsimas. Üks huvitav hetk oli ka Prantsusmaal, ent see ei lõppenud väga hästi. Leidsime ühes väikeses asulas poe, mille taga oli kuus prügikasti täis kaupa: šokolaade, pitsasid, suppe. Olime üsna suure kambaga, umbes 20 inimesega lähedal ööbimas. Viibisime ümbruses kuu aega. Meile oleks sellest jätkunud päris kauaks. Viisime ühe ostukäru eemale ja kutsusime sõbra autoga vastu, aga kui tagasi läksime, märkas meid poetöötaja märkas ning vedas prügikastid sisse tagasi.

Kuidas on freeganistiks olemine teid arendanud ja õpetanud?

Laura: Aktiivsust on juurde tulnud. Kataloonias sai päris palju käidud linnas ringi just selle eesmärgiga, et ehk leiab midagi, millega kodu sisustada. Muidu oleks see aeg kulunud millelegi kasutule. Leidlikkust on arendanud ehk samuti.

Kas soovitate seda elustiili ka teistele või pigem mitte?

Triinu: Iga inimene võiks oma silmaga näha, kui palju toitu prügikasti visatakse, ning seeläbi vähendada oma tarbimist.

Laura: Kindlasti. Tuleb lihtsalt uurida rohkem tausta, et saada asjast parem ettekujutus kui lihtsalt mingist „prügisöömisest“.

Usun, et ainult äravisatud toidust elada ei saa. Poodi tuleb ikka vahel minna.

Triinu: Toiduõli, kuivaineid, kohvi, maiustusi ja alkoholi iga päev prügikastist ei leia, kuid tegelikult on saab ära elada isegi siis, kui käia recycle'imas korra nädalas. Oleneb muidugi, kui suur on pere.

Laura: Eestis mitte, suuremates riikides küll. Poest ostsin vaid kohvi ja kuivaineid.

Kuidas sina võitleksid toidu raiskamise vastu Eestis?

Triinu: Vähem võiks tarbida loomseid tooteid. Kui nõudlus pole suur, väheneb lõpuks ka tootmine. Poed peaksid hakkama müüma ja inimesed harjuma ostma mittestandardse kujuga puu- ja köögivilju.

Laura: Prantsusmaal kehtib uus seadus, mille kohaselt ei tohi poed toitu ära visata, vaid peavad selle andma heategevusele. Midagi sarnast võiks olla ka meil, ainult Toidupangast ei piisa.