LÕUNASÖÖGIKOHTADE TEST, X osa: Mustamäe tõeline heatoidu oaas ehk Rucola
Kesklinnast ei ole just palju põhjust sõita 30 minutit Mustamäele, et süüa argipäeval lõunat. Asjaolud muutuvad aga kohe, kui sõidu põhjuseks võtta Itaalia toitu pakkuv einela nimega Rucola. Tegemist on tõelise heatoidu oaasiga, keset suhteliselt kuiva kõrbe.
Ruccola
FOTO: Foto: Maitsed.ee
Võtan sõidu ette elevusega, kuigi Rucola on koht, kuhu minu jalg astub sisse igal kuul ikka mitu korda. Hoolimata sellest, et minu tegelik trajektoor igapäevaselt Mustamäed ei läbi ning einelasse tuleb alati sõita eesmärgiga. Kuid nagu mainisin on tegemist paigaga, kuhu minekusse tasub oma aega inesteerida.
Olen viimasel aastal olnud suur fänn kõigele, mis asub tsentrumist ja loogikast eemal - olgu selleks siis restoran MerMer või Ööbiku Gastrotalu, mis paiknevad pealinnast kaugel, kuid pakuvad maailmaklassi gastronoomiat. Või käsitööõlled või käsitöömaiustused ja nii edasi. Rucola kuulub samasse gruppi: asub epitsentrist kaugel, kuid kannab endas väga kõrget kvaliteeti, mõnufaktorit ja häid maitseid. Kuidagi ei soovi siin solvata Mutamäge - minu ema ja vanaema on Mustmäelt -, aga hea toidu ja mõnusa einetamise peale mõeldes Mustamägi esisajas meelde ei tule. Paraku.
Teisipäevasel päeval sööb Rucolas lõunat mitukümmend inimest kahel korrusel ning klientide läbivoolavus on suur, leian laua ning tellin päevapakkumised: neid on kaks ehk päevapasta + salat ja päevapitsa. Hellitan end ja premeerin end ka pika sõidu ettevõtmise ees liuatäie carppaccio'ga. Toores liha maitsearvestusse ei lähe, kuid sobib sulnilt päikeseliselt kevadisse päeva.
Lauda serveeritakse klassikaline al dente pennedega suitsulõhepasta ning Parma singiga ja rukkolaga pitsa. Juurde valan omale kraanivett, lõikan paar chiabattaviilu ning tõstan lisataldrikusse mõnusat salatit (kurk, tomat, kappar, oliiv, õli + maitsed). Pasta maitseb imeliselt, isegi seisus, kus lõhet söön ma teatavatel ajaloolistel põhjustel vaid kergsoolasena või gravlax'iks vormununa. Pastat tuleb hammustada, maitsed on selged ning kaste selgelt muna, mitte koorepõhine. Pitsagi ei tagane oma väljanägemisega lubatud maitsest ning viib keele alla. Tõeline Itaalia pitsa ei ole kunagi juustuga kaetud - juust on singi, artitšoki, rukkola ja kõige muu all, marinarakastme peal. Taldrikud tühjenevad kiiresti ning salatile palju ruumi ei jää.
Olgugi, et kohalik "tigedam" kliima nõuab Itaalia maitsete kerget mugandamist (loe - rammustamist), siis Rucolas serveeritu ei maha ei Napolist, ei Milanost. Maksan arve ning avastan, et toolilt on keeruline tõust - aju annab signaali, et kõht oli saabudes kergem ning vaja on teist taktikat püsti tõusmisel.
Kokkuvõtteks kordan veel üle, et Rucolasse tasub sõita - ka kaugemalt kui Kesklinn, ka Viimsist.
