Söömine on fundamentaalne vajadus
Mida ja kuidas me sööme, saab alguse kodustest valikutest ja otsesest vanemate eeskujust. Isegi meie kehataju oleneb sellest, kuidas vanemad iseenda kehasse suhtusid.

Psühhiaatrid on leidnud, et kui vanem on põdenud anoreksiat või buliimiat, siis ka nende lapsed hakkavad umbes kümne aasta vanuselt suhtuma söömisesse kui millessegi, mida peab hoolega kontrollima. Nad satuvad kergemini igasuguste dieetide lõksu ja nad on ka oma kehakaalu suhtes tundlikumad.
Sööma peame me iga päev ja täisväärtuslikult. Inimene ei saa normaalselt söömata hakkama ja seepärast on see ka üks ahvatlevamaid valdkondi, mida mõjutada, kui tulusid on ühiskonnas vaja ümber jaotada. Toidu hindu ongi viimastel aastatel tabanud justkui vääramatu loodusjõud, mis kergitab neid ülespoole.
Kõhu arvelt saab kokku hoida küll, aga kriitilise piirini ei tasu sellega minna. Toitainevaese ja kehva söömise mõjud avalduvad oluliselt hiljem ja siis tihtipeale ei pääse kallist ravist.
Mugavusest saab ka loobuda, aga alles peavad jääma põhilised igapäevased toiduained: piimatooted, kohutavalt kallis kala ja liha, üsna palju maksvad köögiviljad, teraviljatooted. Alles aasta eest väljusin poest kolmandiku võrra väiksemate numbritega tšekil kui nüüd.
Praegune järjekordne üleminek kuhugi uude rahalisse dimensiooni on olnud väga pikk ja väsitav.
Kõige selle mäsu sees on kummastav, et kui elujärg vaatamata nendele vööpigistustele siiski kasvab, siis koolitoidu valdkonda pole heaolu kasv üldse jõudnud. Veidi aja eest Helsingis trammiga sõites hakkas silma plakat, mis andis teada, et Soome lapsed söövad koolilõunat 7 euro eest. Meie lapsed peavad 2–3 euroga päevas hakkama saama. Ei ole meie juurikad ega liha nii palju odavamad ühti, kui need hinnakäärid näitavad ja millest võiks eeldada, et kõik see vahemik kaob kuhugi elektritootjate kukrusse ... Aga mängus on palju rohkem kui kulude jaotus.
Praegune järjekordne üleminek kuhugi uude rahalisse dimensiooni on olnud väga pikk ja väsitav. Õnneks on inimesed alati leidlikud. Soe ja imeliselt saagirikas suvi on olukorra veidi talutavamaks teinud, sest kel vähegi on olnud võimalik, on sahvrid ja sügavkülmikud saagist täis kuhjanud ja see annab igapäevaelus tegutsemiseks päris suure kokkuhoiu. Ka igapäevast poes käimist on siis vähem ja saab ühe või kahe korraga nädalas hakkama. See nipp minu peal täitsa töötab, sest niipea kui ma poodi jõuan, hakkavad ka meeled tööle ja nii väljungi kauplusest vähemalt kaks korda algsest soovitust rohkemaga, sest tekkinud on veel igasuguseid ideid, mida süüa teha. Noh, lohutuseks saan vaid iseendale nentida, et järgmine käik toidupoodi nihkub siis ehk pikema aja võrra edasi ...