Tore ühiskokkamine, mis muutub hetkega ühismasenduseks
„Miks sa seda sibulat nii imelikult hakid?!“ jahmus noormees, kellega olin parasjagu üpris lõbusal kohtingul. Restorani asemel otsustasime toreda ühiskokkamise kasuks. Mina ka jahmusin. Aga mitte enda oskuslikust või mitteoskuslikust sibulahakkimisest, vaid tema kommentaaride peale. Kust tuleb tahe köögis teise toimetamist kommenteerima kukkuda? Ja kuidas saavutada harmoonia, nii et kõik oleksid rahul?
Ma ei olnud eriti rõõmus, kui too kaaslane tundis suurt vajadust minu sibulahakkimist kommenteerida. Sain aru, et tema jaoks on eluliselt oluline, et kõik oleks piinliku täpsusega perfektsuseni viimistletud. Kuid mina oleksin tahtnud piltlikult öeldes noa, sibula ja lõikelaua nurka visata. Tee siis ise, kui ei meeldi! Inimeste tundlikkustase on muidugi äärmiselt seinast seina. Aga esmakohtumisel oleks ehk targem taolised peensused enda teada jätta. Jututeemat võib olla küll raske leida, aga taoline totter targutamine eduni ei vii. Isu kadus ja pastat nokkides sai selgeks – selles köögis ma enam ühtki sibulat ei haki. Targutamine rikkus toreda kohtingu ja tõmbas vee peale ka tulevastele.