Veri – kindlasti tasuks eelistada verivorste, mille valmistamiseks on kasutatud ehtsat toiduverd. Ühelt poolt on see maitsvam, teisalt säilivad seal paremini vitamiinid ja mineraalid. Poes müüakse ka verivorste, kuhu on lisatud verepulbrit. Mitmekordsel kuumtöötlemisel kaotab veri aga maitseomadusi ja kasulikke aineid. Soovitan pakendilt vaadata, kas verivorst on tehtud verepulbrist või ehtsast toiduverest.

Lisaained – Eestis toidutootjatel pole kohustust etikettidel eraldi välja tuua tootes kasutatud vürtse või maitsetaimi. Piisab ka sellest, kui pakendil märgitakse lihtsalt koostisosa grupinimetus, näiteks „vürtsid, lõhna- ja maitseained või maitsetaimed“. Soovitan vältida verivorste, kus kasutatakse lisaaineid, näiteks naatriumglutamaati, mis aitab maitseomadusi tugevdada. Ehkki osade lisaainete kasutamine on vältimatu, tasuks siiski valida toode, kus neid on võimalikult vähe.

Verivorsti ümbris – Eestis müüakse väga erineva suuruse ja kujuga verivorste. Jämedamad verivorstid on tavaliselt seasooles, peenemad ja pikemad lambasooles. Kolmas variant on verivorst, mis on pritsitud söödavasse kollageenkesta. Kuigi ka see pole iseenesest midagi hullu (kollageenkest on tehtud veise sidekoest), eelistan ise naturaalsooles vorstikesi, mis jäävad küpsetamisel pealt eriti krõbedad ja mõnusad.

Seapekk – kui tahad tõeliselt head ja mahlast verivorsti, peab üheks koostisosaks olema kindlasti seapekk. Tänapäeval eelistavad paljud, eriti nooremad tarbijad vähemrasvaseid tooteid, kuid minu jaoks on seapekk maitsva verivorsti lahutamatu osa.

Majoraan – ilma majoraanita ei saa head verivorsti. See meie taluaedades väga levinud maitsetaim sobib suurepäraselt kokku vere ja odrakruubi või- tanguga, andes verivorstile iseloomuliku spetsiifilise maitse. Seetõttu kasutatakse majoraani verivorstis juba väga ammustest aegadest.