19. sajand oli Inglise stout’i kõrgaeg ja tummisest õllest sai kiiresti üks Inglismaa põhilisi ekspordiartikleid. Eriliselt armastasid seda tüüpi õlut Vene aadlikud, kelle salongides ja buduaarides oli Inglise stout hinnatud ning noobel jook. Seda trendi tunnetas ka Albert John Luis Le Coq, kelle 1807. aastal rajatud firma suundus samuti stout’i ärisse.

Juba 1830. aastal laienes A. Le Coq & Co Inglismaale – algas kvaliteetse stout-õlle tootmine ja transportimine Venemaale. Vene aadli janu oli kustutamatu ja tellimused suured ning nõnda kasvas ka äri. 1870. aastail tõmbus eakas A. L. J. Le Coq tasapisi äritegevusest tagasi, jättes Londoni äri oma partnerile Oscar Hyde Sillemile, kellest sai 1880. aastal A. Le Coq & Co ainuomanik.

Aastakümneid piirduti ainult Vene kaupmeeste tellimuste täitmisega. Neil olnud kombeks ilmuda ette teatamata A. Le Coqi kontorisse, seal oma aastatellimus esitada ja selle eest kohe ka sularahas – tsaari kuldrublades – ette maksta.

Alatu konkurents Venemaal – võltsimised ja jäljendajad

A. Le Coq & Co äri õitses 1890. aastateni, kui joogitootja tulud hakkasid ootamatult vähenema ja see tegi A. Le Coqi murelikuks. Tuli minna Peterburi uurima, milles asi. Kohapeal selgus, et A. Le Coqi äri kõrgajal oli ka Venemaa õlletööstuses kiire areng toimunud. Seda soodustas veelgi valitsuse sisseveetava õlle tollimaksu järsk kasv. Niigi kalli A. Le Coqi stout’i hind tõusis veelgi. Stout oli õnneks siiski kõrgseltskonna jook ja aadel kallimast hinnast suurt ei hoolinud. Joogitootjale andis hinnatõusust hoopiski tugevama maksahaagi järsk võltsijate ja kopeerijate kasv.

Turule tekkis mitu tootjat, kes kopeerisid A. Le Coqi kaubamärki ja proovisid sellega õllesõpru petta. Levinud skeem oli heleda õlle villimine A. Le Coqi õllepudelitega äravahetamiseni sarnastesse pudelitesse, mõnikord trükiti isegi etikettidele A. Le Coqi nimi koos kvaliteedigarantiiga. See oli kohalike Venemaa õlletehaste meeleheitlik katse stout’ide populaarsusest samuti kasu lõigata. Valdavalt pruuliti Venemaal tol ajal siiski heledat laagriõlut ja tumeda stout’i pruulimise jaoks tehnoloogia puudus. Venemaal nähtu ja kogetu pani Sillemi peas idanema ühe idee.

A. Le Coq jõudis Tartusse

See idee realiseerus 1912. aastal, kui pärast eeltööd ja veeproovide võtmist oli selge, et A. Le Coqist saab Tartus asuva kaasaegse Tivoli õlletehase uus omanik.

Herbert Oscar Sillem, kes päris firma oma isalt 1907. aastal, oli enda plaanis enesekindel ja eiras kõiki skeptikuid, kelle sõnul sai õiget stout’i toota ainult Inglismaa maakamaral. 25. märtsil 1912 sõlmiti ostu-müügileping ja ehitati kibekiiresti tehase juurde uus stout-õllede osakond. Uues osakonnas asus tööle inglasest õllemeister. Nüüd villiti pudelitesse siinmail täiesti uue taseme ja kvaliteediga toodangut – A. Le Coq Imperial Extra Double Stout’i – mille etikettidele lisati tekst “Brewed in Dorpat” ehk „Pruulitud Tartus“. See õlu reisis raudteid mööda üle kogu Venemaa impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.

Ettevõte reklaamis oma stout’i kui toitvat ja tervist kosutavat jooki. Väidete tõestuseks viidi läbi põhjalikud laboratoorsed analüüsid, millest selgus, et 8-massiprotsendilise alkoholisisaldusega stout on kosutavam ja kaloririkkam kui piim. Ühtlasi leiti, et tegemist on suurepärase unerohuga.

Kuidas siis ikkagi sai A. Le Coqist keiserlik õukonnavarustaja?

1904. aastal ihkas Sillem oma õllele kõrgeimat soosingut ja annetas Vene-Jaapani sõjas haavatud rindemeestele kosutavat stout’i, mis pidi tema hinnangul kaasa tooma kindlasti suurema tähelepanu. Kokku kinkis ta 29 150 pudelit vääringus 18 947 rubla. Kopsakast annetusest hoolimata tuli A. Le Coqil õukonnavarustaja tiitlit veel aastaid oodata.

Õlletootja lootus aga ei kustunud – 1911. aastal saatis noor Sillem hospidalidele veel 5000 pudelit stout’i ja läkitas keisrinna kantseleisse palvekirja, milles palus kaaluda talle õukonnavarustaja tiitli andmist. Seekord pööras keisrinna soovile põhjalikumalt tähelepanu ja lasi Sillemi ning A. Le Coqi tausta uurida. Vene saatkonnast teavitati kroonitud pead, et A. Le Coq & Co näol on tegu vana, ligi 100 aastat tegutsenud kaubakontoriga.

Sillemi isik olevat Londonis aga vähe tuntud, sest ettevõttel on ärisuhted ainult Venemaaga ja A. Le Coqi äritegevus oli täielikult Peterburi üle viidud. Lisaks jõudis keisrinnani info, et kõige kõrgem õukond on nimetatud stout’i joonud juba kümme aastat. Kõiki asjaolusid arvesse võttes krooniti A. Le Coq 1912. aastal Tema Keiserliku Kõrguse õukonnavarustajaks. Õllekaupmehe unistus oli täitunud.

Imperial Extra Double Stout ja luksuslikud austrid

A. Le Coqi Õllemuuseumi juhataja Mart Haldma teab rääkida, et A. Le Coqi kaubamärgiga õlu oli Vene keisri Nikolai II lemmik ja tema kõrgeaususele transporditi seda Tartust raudteed pidi kindla graafiku alusel. Eesti tippkoka Dimitri Demjanovi sõnul oli tsaar samuti suur austrite nautija – meredelikatessi kõrvale valmistati kõrgeaususele köögis aga spetsiaalset õllevinegretti, mille üheks koostisosaks oli just A. Le Coq Imperial Extra Double Stout.

Huvitav fakt! Pudel esialgset Imperial Extra Double Stouti on A. Le Coqis veel tänaseni olemas. Õlu on pärit aurik Oliva pardalt. Laev uppus 1869. aastal Norra rannavetes ja lebab 50–60 meetri sügavuses merepõhjas siiani. 2011. aastal kinkisid Norra sukeldujad ühe õllepudeli A. Le Coqi Õllemuuseumile. Väärikas õllepudel seisab ka praegu A. Le Coqi Õllemuuseumis aukohal teiste haruldaste õlleeksponaatide kõrval. Arvatavasti on tegemist Euroopa ühe vanima õllepudeliga, millel on säilinud originaalsisu.

Tänavu möödub 210 aastat ajast, mil asutati A. Le Coq & Co, mille ametlik järeltulija on Tartus asuv A. Le Coq. Selle erilise verstaposti tähistamiseks jõudis värskelt poelettidele ka A. Le Coq Imperial Extra Double Stout, mille tootmisel on võimalikult palju järgitud algupärast retsepti.

“A. Le Coq Imperial Extra Double Stouti pruulimisel ei ole kasutatud tavapärast õlle filtreerimist, õlu on selginenud loomuliku settimise teel pikaajalise laagerdumise käigus. See on rikkalik tume õlu, mille maitses domineerivad pikalt röstitud odralinnased ning tunda on ajastu õllele omast tammist ja kergelt suitsust karakterit,” räägib A. Le Coqi õllemeister Lauri Lipping ja lisab, et treenitud maitsemeelega gurmaanid võivad õlles tunda ka õrna šerri nüanssi.

Kasutatud allikas: A. Sepp “Õllelinn Tartu. A. Le Coq 1807–2007”


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid