TOIDURAAMATU SOOVITUS: Eesti esimene uue aja gastronoomiasõnastik
Eelmisel nädalal tuli trükist 80 leheküljeline teos, mis on võtnud kokku üsna suure osa peamistest kokandus- ja gastronoomiaalastest võõrsõnadest ning need ka lahti seletanud. Pisikeses, kaunilt kujundatud, raamatus on mõned huvitavamad võõrsõnalised toidud ka retseptina välja toodud - näiteks jambalaya ja granita.
Vahel juhtub kusagil Eestimaal söömas käies valdavalt prantsuse- või itaaliakeelsete toidunimedega menüüd uurides või mõnd head retsepti lugedes, et ei saagi aru, millest jutt käib. Või mida teha kena restorani uksel, kui viks ülemkelner küsib: „Kas soovite carte du jour’i või valite einestamiseks chambre séparée?“
Seetõttu panid autorid kokku väikese seletava sõnaraamatu, mis aitab köögimaailmas selgust tuua. Lihtsalt terminite lahtiseletamise kõrvale pakuvad nad välja ka kakskümmend isuäratavat retsepti (pea iga tähe kohta üks), seega on lugejal võimalus mõni põnev ja tundmatu nimi kodus hõrguks roaks valmistada.
Raamatu kõikide positiivsete külgede kõrval, millede arutlemise juurde koha ka jõuan, on ka kaks selgel nõrka kohta, mis tuleb esile tõsta. Esiteks peaks ja võiks see raamat olla mitmeid kordi paksem, sest nii uusi, vanu kui erinevatest gastronoomsetest keeltest leiduks veel ja veel neid termineid, mida seletada. Teine miinus ongi selle esimese selge tulem ehk siis välja on jäänud palju vähemolulisi, aga ka mõni oluline seletus. Puuduvad näiteks palju käibel olevad smuuti ja muffini selgitus. Kuid mõistan ka raamatukoostajaid, kelle eesmärgiks on kergendada inimeste arusaamu neist asjadest, mis ehk tihemini käibel on.
Sõnaraamat koos retseptidega
Rääkimata sellest, et raamat on ilus ning kujundatud tõelises gastronoomiakirjanduslikus stiilis, on raamat ka lihtsasti käsitletav - selle tagab aga asjaolu, et tegu on sõnaraamatuga, mis algab A-st ja lõppeb Y-iga. Iga tähestikutähe alla on koondatud üsna lai seletatud sõnade ring, mis aitavad saada kiiret abi kui kodus tekib segadus kokaraamatuid lehitsedes, kokandussaateid telekast järgides või internetis artikleid lugedes.
Nagu ka koostajad mainivad, siis on tegu väikese väljavõttega seletustest, mida oleks vaja tunda. Samas ongi tehtud valik lähtuvalt kodukokkadest, kes võivad põrkuda võõrsõnade otsa just nimelt uut retsepti katsetades. Ning tuntud kulinaaride poolt välja pakutud seletust on palju kergem aktsepteerida ja uskuda, kui anonüümseid tegelasi internetiavarustes. Lisaks sellele, on seletused antud kõige klassikalisemas mõistes ehk siis jättes kõrvale erinevad trendid ja piirkonnaerisused. Näiteks saab raamatust teada kõige algsema borširetsepti.
Lisaks sõnaseletustele on autorid väga arukalt paigutanud terminoloogia vahele ka retsepte, tervelt 20 retsepti kogu maailmast. Autorid ise ütlevad, et retseptide idee on anda sõnaraamatu lehitsemisel inspiratsiooni, ajada suu veele ning kokad kööki. Parimad ja põnevamad retseptid õpetavad valmistama New Orleans'i ja kreooli-köögi kultuslikku rooga ehk Jambalaya't, samuti saame teada, kuidas segada kokku värskendav veinijook ehk granita. Retseptina on toodud välja ka okroška originaalretsept ja viis kuidas praadida pain perdu'sid ehk vaeseid rüütleid ehk Prantsuse röstsaiu. Valik on lai ning lisaks heale maitsele ka õpetlik - ikka ise läbi tehes saab seljaajuni selgeks, mis asi on kimchi või focaccia.
Raamatu pehme ja väike formaat tagavad ka selle, et raamat saab vedeleda köögis riiulinurgal või letiäärel ning pakkuda kiiret teadmist segadusse sattunud kokkajale. Peaks aga hakkama vist mõtlema uutele teostele, kus seletuse alla tuleksid erinevate piirkondade terminid ja seda süvendatult. Itaalia ja Prantsuse köögi termineid kasutame rohkesti, sama seis on ka meie ajaloost tulenevalt Kesk-Aasia ja Venemaa kulinaariasõnadega. Mida võiks aga mõelda on eraldi Aasia toitude sõnastik.
Sõnaraamatuid ei ole kunagi liiga palju
Põhjendan seda vahepealkirja sellega, et näiteks Eesti lihatootjad nimetavad Hispaania- või Portugalipärast vürtsikat sealihavorsti ehk chorizo't toorsalaamiks. Esiteks on tegu kahe täiesti erinevast riigist pärit gastronoomiaga, teiseks aga ei saa selle probleemi lahendamisel abi ka Eesti sõnastikest. Nii pakub Õigekeelsussõnastik, et salaami on säilisvorst ehk keedusalaami. Samas pakub aga Võõrsõnade Leksikon seletusena hoopis, et salaami on "soolamise, laagerdamise või külmsuitsutamise teel sea- või veiselihast või nende segust valmistatud kauasäiliv toorvorst". Mine võta nüüd siis kinni, kellel on õigus. Loogikavastane on see igal juhul.
Raamatus ringi uudistades ning termineid erinevate teiste sõnaraamatutega võrreldes ilmneb, et paljud lihtsamad selgitused on võetud otse Eesti keele seletava sõnaraamatu veebilehelt. Sealt on pärit näiteks paella ja risoto selgitused. Enamus võõrkeelseid ja Eesti keeles vastet mitteomavaid sõnu on autorid loomulikult ise läbi kirjutanud. Siinkohal aga tekib küsimus, kas seletava sõnaraamatu koostajad on sisuliselt või vormiliselt oma tööd teinud. Ehk siis õpetatakse risotosse panema tavaliselt safranit, mis pigem alati nii ei ole.
Terminoloogia peab olema selge, et me saaksime rääkida maailmas ja kodus kõik samadest asjadest. Võib tunduda tühise murena, kas salaami on keedu- või suitsuvorst, kuid kokanduskirjaoskus on samasugune väärtus nagu meie emakeel. Toit on keel, mida oskavad palju enamad inimesed kui üksikuid rahvuskeeli ning seda rahvusteülest keelt võiks osata aktsendita.
SELETAV KOKANDUSSÕNASTIK. PEOTÄIS KÖÖGI- JA SÖÖGITARKUST.
Autor: Merle Rips ja Merrit Kiho
Ilmumisaasta: 2016
Lehekülgi: 80 lehekülge
Kirjastus: Ajakirjade Kirjastus
