Tõeliste monarhide menüü: loe, milliseid hõrgutisi nautisid Venemaa tsaarid enne Nõukogude Liitu

Enne Nõukogude Liitu oli Vene köök paljustki mõjutatud Prantsuse köögist, sest valitsejad võtsid oma õukondadesse tööle pranslastest kokki. Millised olid aga Peeter I ja paljude teiste valitsejate tegelikud toidueelistused?

Ivan Julm oli üks ebaharilikemaid Vene tsaare. Austria diplomaadi Siegmund von Herbersteini sõnul oli Ivan Julm äärmiselt külalislahke võõrustaja. Lõuna kestis tavaliselt kolm kuni neli tundi, kirjutab von Herbenstein raamatus "Notes on Muscovite Affairs". Ta mainib, et oma esimesel missioonil Venemaal sõid nad tsaariga vahel isegi peale keskööd.

Kuninglikest einetest kirjutab ka Aleksei Tolstoi: kui luiged olid söödud, lahkusid teenrid kambrist ja tulid tagasi kolmesaja küpsetatud paabulinnuga. Viimastele järgnesid ka kulebjaakad ehk suured pätsikujulised pirukad - kana-, loomaliha- ja juustupirukad - ning kõiksugused pliinid, küpsetised ja õlis küpsetatud toidud. Peale seda toodi lauale veel sült, vürtsidega maitsestatud kurg, marineeritud kukk ingveriga, luudest puhastatud kana ja part kurkidega. Viimaseks toodi lauale ka kolm sorti kalasuppi.

Tsaar pakkus külalistele enamasti just selle aja Vene köögi toite. Näiteks kulebjaaka on traditsiooniline õhukese taina ja rohke täidisega pätsikujuline Vene pirukas. Kanapirukas sisaldas aga peamiselt kanaliha, aga ka teiste lindude liha.

Tagasihoidlik Peeter Esimene

Tsaar Peeter Esimene oli maitsemeeltelt aga küllaltki tagasihoidlik. Peeter I lähikondlane, skulptor ja mehhaanik Andrei Nartov on öelnud, et Peeter Esimesele ei meeldinud luksus ja külluslikkust. Samuti ei soovinud mees end ümbritseda paljude teenritega. Valdavalt meeldis Peeter I-le süüa kapsasuppi, sülti, putru, grillitud liha hapukurgi ja sidrunitega, soolvees keedetud liha ja sinki. Eriti meeldis valitsejale Limburgi juust. Kõik eelnimetatut valmistas Peeter I-le tema isiklik kokk nimega Felten. Kangemast kraamist meeldis tsaarile rüübata aniisilikööri, aga muidu armastas ta kalja. Õhtusöögi kõrvale nautis Peeter I Ermitaaži või Ungari veini. Üks toit, mida valitseja aga suhu ei pistnud, oli kala.

Peeter I poolt palavalt armastatud aniisiliköör on ka Euroopas küllaltki levinud. Samas on kali jäänud populaarseks Venemaal. Vanasti pakuti pulmades ja pidustustel erinevat sorti kalja, mille alkoholisisaldus erines.

Mida eelistas süüa Katariina II?

Katariina II oli oma aja üks haritumaid naisi ja ühtlasi ka valgustuseaja filosoofia üks pooldajaid. Oma hilisemas elus eelistas ta sarnaselt Peeter Esimesele üha enam lihtsamaid toite. Ajaloolaste väitel oli Katariina II lemmiktoit keedetud veiseliha hapukurgi ja kastmega, mida valmistati vinnutatud ulukikeeltest.

Magusa poolelt eelistas Katariina II kuulsat Kolomna pastilaad, mis on maius, mida valmistatakse puuviljapüürest ja hiljem see kuivatatakse. Kui Katariina Teist võõrustas krahv Potjomkin, kelle heaks töötas tosin välismaalt pärit kokka, oli keisrinna eriti vaimustatud uluki hakklihast valmistatud roast, mida kutsuti pommideks Sardanapali moodi.

Kui keisrinna võõrustas külalisi ja tegemist oli ametlikku laadi üritusega, polnud ta nii tagasihoidlik kui oma igapäevaelus. Professor Pavel Romanov kirjeldab ühe keisrinna korraldatud banketti. Üritusel pakuti külalistele tosin erinevat suppi, kana- ja vutiliha trühvlitega, faasanit pistaatsiapähklitega, ahvenat singiga, piilparti oliividega, kilpkonnaliha, küpsetatud lambaliha ja palju muudki. Mõned pakutud roogadest olid kahtlemata inspireeritud Prantsuse köögist.

Selles pole aga midagi veidrat, sest Katariina Teise valitsemisajal oli Vene aadelkonna hulgas trendikas palgata Prantsuse kokki. Sellel oli aga oma mõju Vene köögile.

Veidrad venelased

Ettevalmistuseta külalistele võis mõne Vene tsaari poolt pakutu kahtlemata veider ja isegi pisut segane tunduda. Üks vana anekdoot räägib loo, kuidas Vene tsaar saatis Lääne-Euroopast pärit ametivennale musta kaaviari. Kingituse saanud monarh palus oma kokkadel kaaviar ära keeta.

Sarnasesse olukorda saatus Aleksander Esimese õukonnas ka üks Inglise suursaadik. Tsaarile meeldis arutleda gastronoomia teemadel ja kord pakkus ta teemajätkuks suursaadikule botvinjat. Tegemist on külma kalasupiga, mis on valmistatud kaljast, keedetud kalast, värskest kurgist, sibulast, oblikast ja peedilehtedest. Suursaadik arvas aga, et veidrad venelased on talle saatnud mingi jahtunud supi ja palus selle ära soojendada. Tegemist on aga supiga, mida peaks sööma külmalt. Ühe Prantsuse koka sõnul on tegemist Vene suppide kuningannaga.

Täpselt 50 minutit

Aleksander Teine, kes kaotas pärisorjuse Venemaal 1861. aastal, oli tuntud ka selle poolest, et ta kehtestas oma pereliikmete hulgas ranged reeglid seoses söögiajaga. Nii hommikusöök kui ka lõuna pidid kestma täpselt 50 minutit.

Lisaks ei toimunud söögikohad alati samas kohas. Seetõttu oli mõnikord teenindava personali jaoks tõeline katsumus tuua köögist söök lauale nii, et see oleks kuum. Loetud oli ka iga minut, sest aeg oli piiratud. Lõpuks hakkasid kokad kasutama suuri kuuma veega täidetud pudeleid, et hoida toit soojas. See ei töötanud aga iga kastme puhul, mille maitseomadused muutusid jahtumisel. Punktuaalsus oli aga valitseja jaoks tähtsam.

Aleksander Teise poeg Aleksander Kolmas polnud aga sugugi selline pedant nagu tema isa. Räägitakse, et Aleksander Kolmas pani aluse uuele ajastule Venemaa veinimaailmas. Kui Aleksander Teine pakkus oma õukonnale peamiselt välismaise päritoluga veine, siis Aleksander Kolmas pakkus välismaa veine vaid juhul, kui võõrustati välismaalt pärit monarhe või diplomaate. Muul juhul olid kõik veinid pärit Venemaalt. Paljudele ohvitseridele polnud see aga mokka mööda ja nad hakkasid sööma restoranides, mis polnud kohustatud järgmina Aleksander Kolmanda näpunäiteid.

Üsna pea muutus aga hoiak Vene veinide suhtes ja seda suuresti tänu prints Lev Golitsõnile, kes pani püsti veinitööstused Uues Maailmas (Novi Svet) ja Massandras. Veidi aega hiljem ei peetud Vene veine enam veidraks.

Viimane menüü

Kõige paremini on teada aga Venemaa viimase tsaari Nikolai Teise toidueelistused. Näiteks pakuti tsaari suvepalees Krimmis lõunasöögiks esialgu suppi ja sinna juurde pisikesi lehttainapirukaid ja pisikesi röstsaiu juustuga. Lehttainapirukaid serveeriti koos supiga, mitte eraldi söögikorrana. Peale suppi serveeriti kala, kana- või ulukilihast valmistatud vormirooga, juurikaid, maiustusi ja puuvilju. Hommikusöögi juurde pakuti joogiks punast, valget ja Madeira veini või hoopis õlut. Lõunasöögi juurde pakuti samuti erinevaid veine ja kohvi likööriga.

Kõik toidud valmistas Nikolai Teise lemmikkokk Pierre Cubat, kes oli rahvuselt prantslane. Peale 1917. aasta revolutsiooni vajus Prantsuse köök Venemaal unustusse. Algas Nõukogude aeg ja sellega kaasnes ka teine menüü.

Allikas: rbth.com