Toidust lähemalt. Tänavatoitu on palju, pakkujaid on alates putkadest, kuni kärudeni. Hommikul on maja ees mees ostukäruga mis on apelsine täis ja väntab käsipressiga värsket apelsinimahla, õhtul jällegi proua pakkumas empanadas’eid.
Lisaks tävavatoidule muidugi terve lai spekter toidukohti. Mõned meeldejäävamad (nii heas, kui ka mitte nii heas):


Vast kõige sürreaalsem kogemus oli San Pedro de Atacamas. Kohta pidasid selgelt indiaaniverd tegelased. Menüü oli kritseldatud mikroskoopilisele paberilehele. Söök oli peruu köögist ja maitsev – lomo saltado (eestlane ikka väga hästi aru ei saa kuidas ühel taldrikul kohtuvad friikartulid ja riis). 
Korraliku vungi andis kogu meeleolule eelkõige joogipoliitika. Enam-vähem kõik joogid maksid ca 2 EUR’i. Kõigepealt värkeltpressitud mahl, mida toodi lauda pooleliitrise klaasiga ja tellida sai mahlu enam-vähem kogu fantaasispektri ulatuses - kaasaarvatud värskeltpressitud tomatimahl(!) (tomatimahla tellimuse peale vaadati meid küll natuke kahtlustavalt, aga meie samas ei teadnud, mis meid ees ootab); siis klaas punast veini, mis oli üle keskmise viisakas ja mida oli palju - ca 25 cl; toidukorra lõpetuseks tass kohvi (loomulikult lahustuv) ja selle kõrvale „väike“ pitsike piscot – jälle valati uhkelt - ca 12 cl. 


Kuna Tšiili piirneb kogu oma uhkes pikkuses Vaikse Ookeaniga, on toidulaual oluline koht mereandidel. Kõigepealt ceviche – värske kala, sidruni või laimimahl, sibul, koriander, tšillipipar. Oma esimese korraliku ceviche söömiseks (pealinnas Santiagos) kasutasime „Lonely Planet’i“ abi. Ja valisime välja veinibaari Bocanariz. Ei pidanud pettuma, pakutav toit oli maitsev ja sellele lisaks muljetavaldav veinivalik, ca 400 nimetust, ja kõik Tšiili päritolu, millest 30+ sai proovida ka klaasiga ja nendest omakorda oli võimalik koostada sobivaid degustatsioonivalikuid.

Olulisim koht, kus Santiagos mereande osta/nautida on Mercado Central ehk keskturg. Kahjuks jäime kellaajaliselt pisut hiljaks ja turu müügisaal oli juba kinni, aga toidukohad olid avatud. Valisime ühe välja ja lasime toidul hea maitsta - igaühele oma. Olemas oli laias laastus kogu ookeanivalik. Nalja sai ikka ka – toidu tellija arvas, et saab kana (chicken), aga toodi kaheksajalga (kirjapilt oli umbes-täpselt chicho(?)).


Kui veiseid kasvatatakse peab ka grilli saama. Söögikoha valikul saime taas abi „Lonely Planeti’st“ - La Buena Carne nimeline liharesto Talca linnas. Jälle ei padanud pettuma, veiseliha grillitud elaval tulel ehk asado.

Oli ka imelikumaid elamusi. Näiteks keedetud sealiha mis oli veel omakorda keeratud rulli seakamara sisse – sihuke meh, võib-olla korralik eesti sinep oleks päästnud.
Või siis kohalik burksibaar, sest kell oli juba palju, aga kõht tühi – valik langes millegi peale, mis menüüs oli sandwichi nimega – sai, praetud seliha, juust, sai – sealiha praadimise rasva maitse oli veel järgmisel hommikul suus. Sõber valis burksi, mis oli selgelt õnnestunum valik.

Kuna Tšiilis kasvavad ka avokaadod (ja on äärmiselt maitsvad), siis guacamolet (avokaado, küüslauk, sibul, sidrunimahl, koriander, tšilli) tegime ise ja päris mitu korda.
Isegi bensiinijaama sööklas on lisaks tavapärasele kastmevalikule – sinep, ketšup, majonees – olemas avkokaadopüree. Napakad eestalsed sattusid sellest vasikavaimustusse, aga turvamees pilti ei lubanud ikka teha.
Boonusena avanes Airbnb rendimaja hoovis avokaadosid oma käega puu otsast korjata.

Tšiili veinitootmine kui selline sai alguse 16 sajandil, koos konkistadooride tulekuga. 19. sajandi keskel, kui Euroopat laastas kurikuulus juuretäi phylloxera, jõudsid koos tööd otsivate prantsuse veinimeistritega riiki kohale ka tuntud bordeaux sordid. Aga ikkagi oli põhiline, mida toodeti, odav mahuvein. Moodsale veinitootmisele pani aluse, nagu kõik allikad väidavad, don Miguel Torres, kui ta 1979.a. Curico linnas oma Tšiili veinimaja asutas.
Omaette lugu on veel ka tänase Tšiili rahvusviinamarja Carmenere’ga. Arvati, et eelmainitud juuretäi on sordi maamunalt hävitanud, kuni 1994.a. Tšiilis avastati, et kõik mis paistab Merlot ei olegi Merlot, vaid osa sellest on Carmenere. Edasine on juba tõus tuhkatriinust printsessiks.

Veini hinna/kvaliteedi suhe on üldiselt pigem kaldu kvaliteedi poole. Santa Rita 120 sari (ja muude tootjate sarnased entry level’i veinid) on laias laastus 3.- €/1,5l pudel. Odavamat veini ei näinud eriti mõtet otsida või osta, kuigi võimalust oleks olnud.

Tšiili veinireis

Suured tootjad on Tšiilis ikka ülisuured (ka maailma mõistes), aga turul on ruumi ka pisematele ning suupärast ja nautimisväärset väärset leidub seal palju ja igaühe maitsele.
Kui juba kohal ollakse tuleb külastada ka veinimaju, neid sai lõpuks kokku 4,5 (0,5 kohta allpool)
Viña Cousiño Macul (Dunker tõi kunagi maale, praegu enam Eestis saada pole)– veinimaja asub sisuliselt Sanitago linnas. Veini on nendel põldudel kasvatatud marjadest toodetud juba alates 1564. aastast, aga veinimaja praegusel kujul asutati 1856. 
Eeltöö oli meil ilusti tehtud, eksursioon ja degustatsioon broneeritud. Metrooga linnaserva ja sealt, kas bussiga või jala veel paar kilomeetrit. Kuna aega oli otsustasime kõndimise kasuks. Paraku saatis kaardirakendus meid viinmarjapõllule ja mehed põllul (üks neist hobusega) arvasid, et otse läbi põllu jalutamine ei ole tore mõte, kohe üldse mitte. Tehtud ring tõi kaasa hilinemise ja ekskursioonist ilmajäämise.
Mis seal ikka, degusteerida lubati ikka lahkelt. Viña Cousiño Macul’i meeskond oli külastatud majadest ilmselt kõige rafineeritum ja „siledam“ – ikkagi pealinna värk.

Erinevaid veine erinevates sarjades on muljetavaldav kogus. Kõige meeldejäävamad oleks proovitutest vast järgmised: Finis Terrae Cabernet Sauvignon – Merlot 2012 (FT sarjas on parimate aedade parimate marjade segud), ilus täidlane ja kompleksne bordeaux blend; Antiguas Reservas Syrah 2013, see vein võlus eelkõige oma aroomiga – nina ei tahtnud klaasist välja võttagi.

Laura Hartwig (Eestis saada pole)– veinimaja asub paarsada meetrit Santa Cruz’i linnapiirist. Vana farm mille tolleaegsed omanikud otsustasid eelmise sajandi 80-date alguses, et äkki oleks aeg proovida kätt veinitootmisega. Tulemus sai hea.
Eeltöö oli jällegi enda arvates hästi tehtud – ekskursioonid/degustatsioonid broneeritud. Kohal olime kenasti 15 minutit enne õiget aega. Siis selgus paraku, et noh see kodulehe broneeringusüsteem meil väga hästi ei tööta ja oleksite ikka võinud kirjutada ja tänane viimane eksursioon on juba läinud. Jälle jäi meie osaks pelk degusteerimine.

Veinimaja toodab ainult punast veini (täpsemalt öeldes 7 nimetust) ja eranditult Bordeaux’s lubatud sortidest. Proovitud veinid olid kõik üsna karmi tanniini ja samas ka korraliku laagerdumise potsenisaaliga. Lemmik oli proovitutest, ja samas ka kõige kergemini joodav, Cabernet Franc 2012 – selline mõnus maalähedane ja metsaaluse hõnguga. Tänaseks päevaks on CF küll tootja kodulehelt maha võteud. Personal meie kohalolekust ennast väga segada ei lasknud, jäädes samas viisakaks ja abivalmiks.

Tšiili veinireis

Balduzzi (Eestis saada pole) – veinimaja asub San Javier’i väikelinnas ja veini on nad tootnud 1700-date algusest. Seekord kõik toimib ja õigeaegselt saabunuid ootab nii ekskursioon kui ka degustatsioon.Tüüp kes meiega tegeleb on mõnusalt kodune ja boheemlaslik, võiksin peaaegu vanduda, et tal olid toasussid jalas.
2010. aasta maavärinaga sai veinimaja kõvasti pihta, selle mälestuseks on hoovis üks „kortsutatud“ roostevabast terasest tsistern. Õnneks oli neil kindlustus olemas ja eks elu läheb edasi. Veinivalik on üsna suur, aga sisu väga kustumatut muljet ei jätnud. Vast suurim elamus oli Late Harvest Chardonay 2012, ilusa happe ja kena botrytisenoodiga dessertvein. Kena žestina veinimaja poolt jäävad degustatsiooniklaasid külalistele mälestuseks.

Nüüd salapärane 0,5 veinimajakülastus. Mingil hetkel teel Curico’sse jäävad silma sildid, millest võib aru saada, et pakutakse Chicha nimelist magusat ja kas punast või valget veini. Teeme ühe sildi juures peatuse ja asume asja uurima. Veini saab ka maitsta, valime valge. Peremees üritab alguses pakkuda 5l plastpudelit, peame seda paljuks ja saame kuidagi kokku lepitud 2l pudeli peale. Alguses on vein pisut äädikanegi ja kerge oksüdatiivse noodiga, aga mingil kummalisel põhjusel need häirivad tegurid kaovad paari tunniga ja järgi jääb kerge virsikumaitseline ja mitte liiga magus vein, hea palava ilmaga jahutatult rüübata. Hilisem uurimistöö teeb selgeks, et chicha võib olla Andide piirkonnas misiganes jook (kääritatud või kääritamata), misiganes põllumajandussaadusest ja pigem kodusel viisil toodetud. Tšiili osas siiski täpsustusega, et lõunapool valmistatakse seda õuntest ja keskosas viinamarjadest. Aga kasutatud viinamarjasort jääb ikkagi saladuseks.

Tšiili veinireis

Miguel Torres Chile (Eestis saadaval) – nagu eespool kirjutatud, asutati 1979. Veinimaja asub Curico linna servas ja jälle kord kõik broneeringud ja reserveeringud töötavad. Personal on seekord seekord kuidagi maalähedane ja asjalik.
Nagu Torrese veinimajades kombeks on kõik väga öko ja säästlik. Kasvõi külastuskeskuse ümbruses sebivad kodulinnud – ikka igasugu kahjurite hävitamiseks.


Degustatsiooniks valisime põhiliselt Cordillera sarja veinid ehk siis ühemarjaveinid Tšiili erinevatest veiniorgudest. Kõik olid ilusate puhaste maitsetega, sisuliselt õpikuveinid. Lemmik oli vast Reserva Especial Vino Cordillera Carignan 2013. Viinaaiad, kust selle veini toore tuleb on kohati üle 80 aasta vanad mis võmaldab Carignan’i marjast teha juba kontsentreeritud muskliveini.
Edasi läks asi põnevaks. Otsustasime võtta proovimiseks ka klaasikese Nectaria Venidimia Tardia Botrytis Riesling’it 2010 – tõsine hiliskorje pomm, väga-väga ilusa happe ja kogu oma karamelliseeritud puuviljade buketiga. Siis tegi veinimaja omapoolse žesti ja lauale toodi degusteerimiseks Manso de Velasco 2009 (üks kolmest Torres Chile tippveinist). Vanade (üle 115 aasta) viinapuude Cabernet Sauvignon, võimas ja natuke nurgeline nagu ka mehed leti taga.


Võiks veel muidugi pikalt-pikalt paljustki kirjutada , aga minge kohale ja vaadake ise üle.

Tšiili veinireis