Tegemist on toidulegendiga, millest on välja kasvanud kasutatav retsept. Retseptiks sai see legend, kuna tähistab suppi, mis valmistatakse kõigest käepärasest ja kodus leiduvast. Kui järele mõelda, siis see ei olegi tegelikult ju retsept vaid õpetus, kuidas supipada kokku keeta, ning peaasjalikult lugu sellest, kuidas õhtusöök naiivsetelt inimestelt välja petta.

Legendist on palju erinevaid versioone, kuid kõige levinum on pandud kirja veebileheküljele Folklore.ee:

Üks soldat tuli kroonuteenistusest kodu ja läks ühte talumajasse öömaja paluma. Perenaine ütles: "Ea meelega võtaks öömajale, aga meil ei ole süia midagi." (Tõepoolest ikka oli, aga ei tahtnud anda.)

Soldat ütleb: "No akkame õige kirvesuppi keetma. Otsi õige üks vana kirves üles!"

Perenaine otsind, saand ahju ja seina vahelt ühe vana kirve kätte. "No pese puhtaks!"

Ja naine pesi puhtast, tõi patta vett ja kirves ka patta. No siis vesi läks ju keema. Siis soldat segas kulbiga ja ütles: "Väga vägev saab, üks ivakene sialiha oleks ka vaja, siis ei ole nii vägev."

Kui perenaine läks aidast liha tooma, soldat viskas selle vee kõige kirvega välja ja pani uue vee patta.

Siis kees sialiha. Soldat segas jälle ja ütles: "Ei sialiha üksi ei aita - ikka on vägev. Kui on, too üks tükk lambaliha ka, see on lahjem."

Perenaine läks, tõi tüki lambaliha ka patta. Siis kees liha sääl. Soldat segas jälle ja ütles: "Veel on vägev. Too üks tassitäis tangu, kui on."

Perenaine tõi tangu. Ja siis jälle kees tangud ja liha. Soldat segas ja jälle ütles: "Veel on vägev! Kui õige kooriksime mõni kartulilips ka ulka? Kartul on kõige lahjem, võtaks seda väge ära."

Ja siis koorisid kartulid ära, pesesid ära ja panid patta. No siis perenaine küsis: "Kuda seal sõdamaal ka kõnelite, kas vene keel koa?"

"No ikka vene keel koa," ütlenud soldat.

"No kuda see vene keel ka oli?"

No soldat üteld: "Tinanööp oli puugovits ja labakinnas ruukovits."

Vanamoor küsind: "Aga vanker?"

"Aa vot jeeto vangirka."

"No aga kuidas see on, mis kirikus käes, kui laulame?"

"Aa jeeto laulopanka."

"No kuda siis õinas õli seal sõdamaal?"

"No vot jeeto jebjäinas."

Siis soldat vaadand suppi ja üteld: "Oh sa aeg! Selle ajaga, kui vene keelt õppisime, kirves on nii ära lagund, et ivagi pole järele jäänd. Oleks ivake kirvest järele jäänd, oleks veel parem supp saand."

No siis tulnd ka mees metsast kodu. Eit joost vanamehele vastu ja üteld: "Kuule, vanamees, kuule, üks vana sõdamees tuli meile öösest, ma keedi kirvesuppi!"

"Noh imelugu, missugune see kirvesupp peaks ometi saama?"

Akkasid sööma ja oli väga ea supp. Vanamees ütles: "No küll on ea supp, mul tahab keele alla viia."
Eit ütles: "Mul tahavad ammad ühes supiga alla minna." Sõid.

Ja soldat läks omiku minema ja tänas öömaja eest. Ja vanamees ja vanamoor tänasid, et õpetas neid kirvest suppi keetma. Ja jäidki uskuma, et kirvesupp oli, ja usuvad tänapäävani!

Karvane supp on veider vaid nime poolest, sest kui hakata vaatama otsa selle supi retseptile pole selles midagi ootamatut ega ka ehmatavat. Usutavasti saab supp nime külge, kuna selles kasutatakse peeneid klaasnuudleid, mis võivad meenutada juukseid. Kõik ikka selleks, et meelitada lapsi kooli seda suppi sööme.

Karvase supi retsept on iseenesest suhteliselt lihtne. Antud retsept pärineb Santa Maria retseptikogust ning selle on neile lähetanud Reet Lassi Tallinnast. Nii siis ... karvase supi valmistamiseks läheb vaja:

  • Sibulaid
  • Praadimisõli
  • Singi- ja vorstikuubikuid
  • Õhukesi porgandikettaid
  • Viineritükke
  • Hapukurgikange
  • Tomatipüreed
  • Pastamaitseainet
  • Musta pipart
  • Karrit
  • Keevat vett
  • Kartulitükke
  • Peotäis nuudleid
  • Meresoola Värsket maitserohelist
Supp saab valmis, aga kui teha nii: Hauta sibul potis klaasjaks, lisa karri ja lase läbi kuumeneda. Lisa sink, vorst, viinerid ja porgandid ning lase kergelt pruunistuda. Lisa tomatipasta, hapukurk, maitseained ja kuumuta jälle mõne minutid. Kalla potti soovikohane kogus keevat vett ja kartulid, lase tasasel kuumusel veidi haududa. Kui kartul on pea aegu pehme, lisa Inglijuusteks kutsutavad peened nuudlid ning lase supil tõusta keema. Maitsesta lõpuks soolaga, puista peale maitserohelist ning paku soovi korral juurde paksu hapukoort.

Linnupesa supp on Hiina päritolu roog, mis kasutab valmistamisel päris linnupesi. Nimelt korjatakse rannaäärsetest koobastest pääsukest meenutava hallsalangaani pesi, mis koosnevad peaaegu täielikult selle linnu kõvaks muutnud süljest.

Vees ehk supis kuumutades annab see sülg supile huvitava tekstuuri ja maitse. Suurem osa linnupesast hakkab supis meenutama aga nuudleid. Tegemist on ka väga kalli toorainega - Hongkongis võidakse kilo linnupesade eest küsida kuni 2000 eurot.