TOIDUREIS | Must meri Šotsist vaadatune ehk Samethooajal kaloreid ei loeta
Venemaale kehtestatud sanktsioonid võivad valusalt puudutada paljude perede toidulauda. Ükski nendest ei ela aga Musta mere äärses Krasnodari krais, kus keegi pole ilmselt tähelegi pannud, et mingi takistus on tekkinud Euroopast toitelahuse peal kasvanud tomatite ja kurkide sisseveole.
Ehkki Venemaa üllatas taliolümpia mängude korraldamisega Sotšis, mis oli kogu aeg pigem troopiliselt sooja kohana tundunud, pole dramaatilist kliimamuutust toimunud. Novembri esimestel päevadel sahistab palmilehtedes kerge sügistuul, inimesed istuvad terrassikohvikutes. Kui kusagil osatakse samethooaega nautida, siis on see koht Sotši. Ehkki tõepoolest, linna valvavatele mäetippudele sajab 1,5 meetrit lund, mis on märk sellest, et detsembri keskel algab tõesti selles suveunistuses suusahooaeg. Peamiselt kalleid Itaalia brände müüvad kaubamajad rannapromenaadi ääres pole veel päris selgelt otsustanud, millist kollektsiooni müüma peaks ning karusnahad on kõrvuti sandaalidega.
See on Venemaa Šveits, mis erineb päris Šveitsist ainult selle poolest, et süüa saab tõesti hästi ka mujal kui paaris ülikallis Jaapani restoranis. Ühtlasi pole seni veel väga kuulda olnud Šveitsi korraldatavatest veinireisidest – Krasnodari krai veinimajad on praegu aga üks uuemaid trende selles maailmas. Seetõttu saab ranna- ja suusahooaja vahel ilma igasuguse stressita keskenduda toidule ja veinile. Muidugi alles siis, kui päev on hea kohviga alanud.
“Kas ma teen kohvi Etioopia või Costa Rica ubadest,” küsib barista, nagu küsiks ta ka Berliinis, Seoulis või Telliskivi loomelinnakus. Ainult et novembrikuus on olnud põhjust õue palmi alla tõsta lauad ja toolid (Vitra) ning mööda jalutavale 90ndate hittsoengut kandvale puudlile ei ole olnud vaja selga panna mõne maailmakuulsa moemaja jopekest.
Restoranide järgi võiks Sotši paigutada nii Vahemere kui ka Musta mere äärde, aga sama hästi ka mõnda maailma hipsteripealinna, mille puhul meri ei mängi mingit rolli. Kusagil hipsteri-, Vene ja Kaukaasia restorani vahel paikneva Khmeli & Suneli eelroogade hulgast leiab köögiviljakorvi, mis on täis kuhjatud tomateid, kurke, paprikat, mille vahele on pistetud suur tuust peterselli ja koriandrit. Millal te viimati avastasite end veel kolm päeva hiljem rääkimas vaimustusega söödud porgandist ja kurgist.
Hurmaahooaeg värvib oranžiks
Avatud köögis lõõmab grillil elav tuli, nii et šašlõki tellimine on möödapääsmatu, ehkki menüüst leiaks kõike boršist täidetud baklažaanini. Selle pildistamisel ega kirjeldamisel ei ole enam mingit mõtet. Linna parimaks peetav restoran Trattoria Fettuccine vastab jällegi Itaalia parimate kohtade reeglitele, et mittemidagiütleva interjööriga söögikohas, kus tungleb palju inimesi, on vaimustav toit. Fettuccine interjöör on mõistagi mittemidagiütlev Sotši moodi – siin on panustatud kummalistesse lühtritesse ja muude kultuuriruumide sisearhitektide jaoks tabamatuks jäävasse koloriiti. Aga see toimib samamoodi, tähelepanu läheb toidule ning see on tähelepanu väärt, ehkki burrata oli menüüst just otsa saanud.
Vahemerelikku toiduruumi sobib ka kohe rannapromenaadi äärde jääv kohvik Nice, mis pakub parimate Prantsuse kondiitriäride eeskujul lisaks kohvile makroone ja kooke. Väga raske on jalutuskäikude vahel sinna päeva jooksul mitu korda mitte sisse astuda. Selle taga, veel sammu merele lähemal asuv restoran pakub Musta mere kalu, mis on arusaamatul põhjusel jäänud mujal maailmas gurmeerestoranide menüüdes esindamata.
Käigu turule tohib ette võtta ainult täis kõhuga, sest muidu võib kala- ja lihalettide vahel siiski tekkida kiusatus midagi Krasnodari krai või Musta mere andidest endale kotti pista, mille hoiustamisega – valmistamisest rääkimata – võib hotellis üksjagu sekeldusi tulla. Hurmaahooaeg on turu oranžide keradega üle ujutanud ning neid jätkub tänavanurkadel lilli müüvate tädikeste kimpude kõrvale veel ämbrite kaupa.
Krasnodari krai veinimajad vääriksid eraldi pikemat artiklit nii veini- kui ka disainiajakirjades (viimastes siis oma täiesti vaimustava graafilise disainiga siltide pärast). Kui maailma veinikaardil on praegu mõni kuum sihtkoht, siis on see Sotši läheduses. Ehkki veinitootmine oli massiivne ka nõukogude ajal, läks siis pigem rõhk kvantiteedile. Palju aega, kannatust ja pühendumist nõudvas veinitootmises on aga viimastel aastatel esile kerkinud mõned väikesed veinimajad, mida maailma veinifriigid juba hästi teavad. Praegu jäävad aga nende kogused nii väikesteks, et ei jõua müügile isegi Moskva veinipoodidesse – Sotšis osatakse hinnata head veini ning see kõik juuakse lihtsalt kohapeal ära.
Ja mitte ainult punased ja valged veinid. Abrau järve äärest tulevad vahuveinid, mille peale väga suur šampanjaentusiast võib-olla nina kirtsutaks, aga kui neid juua Vene moodsa traditsiooni kohaselt hotellirõdul mullivannis istudes, ei saa olla vähimaidki etteheiteid.
Sotši ühe edukama restoranigrupi omanduses on ka söögikoht (iroonilise?) nimega Kak v Moskve (Nagu Moskvas). Ilmselt võiks restoranikett Nagu Sotšis Venemaa põhjapoolsemates metropolides väga hea hoo sisse saada samethooajal.
