TOIDURAAMAT: Supilinna Salaseltsi mitte-nii-salajased retseptid
Siinne valimik aga näitab, et sel hetkel, kui jooksevad lõputiitrid ning saal valgeneb, ei pruugi äsja nähtud seiklus lõppeda. Otse vastupidi, lugu võib ennast filmilindina hoopiski raamatuks kerida. Kokaraamatuks. Sest mis oleks põnevam kui teada saada, mida armastavad filmi peategelased (Mari, Olav, Anton, Sadu, Leo, Vant ja Cätly) pärislastena kokata. Või milliseid toite eelistavad filmilindil ellu äratatud Linnapea ja Mari ema või isa. Või mida tavatseb Supilinnas elav rahvas oma tänavanimedest inspireeritult valmistada. Ja kes on uued Supilinna detektiivid.
"Supilinna Salaseltis kokaraamat" on üks lustakas vaade sellele, mida lapsed süüa tahavad. Kummalisel kombel ei ome nimekirjas vaid nööbikommidesse kastetud vaniljejäätis või peekoniga suhkruvatt, lapsed tahavad süüa väga täiskasvanulilkult. Tervislikult, mõnusalt ja hedonistlikult isegi. Tundub, et Supilinna köögiviljatänavatel seiklevad ja kolavad ringi väga täiskasvanulikud lapsed.
Tulles aga tagasi raamatu enda juurde, siis uudistamist on selles küllaga. Kiirel esimesel ülevaatel panin järjehoidjad kohe seitsme retsepti juurde, mida sellel nädalal veel katsetada tahaksin. Nende hulgas näiteks "Kartuli tänava elanike lemmikpirukas kartuli, singi ja umbrohuga", "Emajõe hommikukala ehk praetud haug" või "Värviline Supilinna supp". Pikemal ehk teisel raamatu läbisirvimisel jäi ette ka raamatu alguse lõppu markeeriv põnev kriminull "Detektiiv Liisu ja kõrvadeta bandiit". Lisaks õpetused õigeks piknikuks ja seda, miks Emajõe tänav pisut õudne on.
Raamatu tugevamaks pooleks on kindlasti see noorte ja nende toiduloome avatus, mis paneb lugemisel tundma hingepõhjas seda tõmmet lühikestes pükstes jalgrattal mööda Supilinna kihutada ning süüa hääd ja paremat vaid selleks, et ainult edasi jõuaks kihutada. Lapselik rõõm väikesest asjast tõmbab selle raamatu käima ... kuidas saab olla halb valmistada üks laar koduseid pelmeene, mida saab nii palju, et lisaks oma sügavkülmale tuleb appi võtta ka naabrinaise oma. Või alustada esmaspäeva varahommikus praetud kalaga.
Lapselikkus, mille taga on tõeline toidutarkus
Meile kõigile ka varasemate toiduraamatutega tuttav, kuid enam MerMer restoraniga kõigi südamesse roninud Merrit Kiho on pannud kokku retseptid, milles on nii tervislikkust, uljust aga ka järgitehtavust. Retseptid pole keerulised, ega ka lihtsad. Mis nad aga selgelt on - söömakutsuvad. On nii kohalikust kokandusest ja vanaemade retseptivihikust pihta pandud retsepte, on välismaiseid mugandusi (lasanje, minestrone, pelmeenid), on ka täiesti uudseid kooslusi. Kõik toidus on lõbusalt värvilised ning sellised, mida iga laps sööks. Usun, et lapsed ise saavadki oelma selle kokaraamatu suurimad kasutajad.
Väikese kivi viskan raamatu kapsaaeda aga ka ning seda selles osa, et tegelikult oleksin tahtnud enam lugeda noorte osatitjate, pigem isegi filmitegelaste juttu toidust. Võimalik, et teoses oleks võinud olla ka mõnis Supilinna linnaosa skeem, abiks orienteerumisel selles maagilises paigas. Muus osas, aga ütleksin, et "viis pluss".
Tartlasena tunnen supilinna üsna hästi, tunnen ka mitmeid seal elanud ja kasvanud inimesi, ka neid, kes siiamaani seda kena piirkonda põliseks peavad. Usun, et ka nemad kiidaks raamatut. Tegu on piirkonnaga, milles tundub nagu paistaks seal alati päike, head mõtted luusiks vabalt ringi ning isegi öösel ei lõppe tänavatel sagin.
Kartuli uulitsale kartulisalatit lähen aga järgmisel sünnilinna külastusel küll sööma. Sõdaöösel. Nii on lõbusam.
SUPILINNA SALASELTSI KOKARAAMAT
Autor: Andra Kalda, Merrit Kiho
Ilmumisaasta: 2016
Lehekülgi: 164 lk
Kirjastus: AJAKIRJADE KIRJASTUS
Vaata ka filmi "Supilinna Salaselts" treilerit:
