TOIDUARVAMUS | Sada ampsu Eesti eest

Napi kümne päeva pärast on Eestit olnud maailmas sajand – sada aastat, 36 500 päeva –, mis teeb kokku vähemalt 109 500 einet, mis omakorda tähendab miljoneid ampse. Seda siis ühe inimese kohta, kui vaadata Eestit kui ühte indiviidi. Oleme suutnud läbi ajaloo pidada vastu kõiksugustele aegadele, riigikordadele, ülemustele ja olukordadele, aga ka toitudele ning jookidele.

Kahjuks on see riigi ajaloo mustem periood vabastanud meid võimalusest kujundada välja oma toidulaud. Kõik, mida paljuski toidust, retseptidest ja einetamisest teame, on tulnud mujalt. Peale kama, silmude, musta leiva, hernekördi ja mulgikapsaste pole kohe Eesti toidu kohta midagi öelda.

Teen muidugi tugevalt liiga, sest Eesti toit on lisaks mainitule palju laiem – see on meie mahedalt kasvanud veised ja juurviljad, peenralt korjatav maitseroheline ning jõgedest/järvedest/merest püütav kala. See on ka ahjust võetud must leib ja keldris tuksuv õlletünn.

Külma rammusa hapukoorega kaetud soolaheeringas kartulitega ja värskelt vurritatud võiga kaetud soe must leib kruusi hapupiimaga – kui aus olla, polegi muud vaja, et nägu õnnest särama viia. Eks iga rahvuse uhkus on peidus tema toidus ning iga rahvuse maitsemälu on unikaalne ja rõõmustab oma traditsioonilise ninaesise üle.

Tihti on kuulda jutte, et Eesti toit ei ole palju väärt ning mis asi see Eesti toit üldse on. Ma poleks nii kriitiline, oleksin parem uhke, et saame omal maal süüa oma toitu. Ilma et keegi teine seda meie eest valimatult pintslisse pistaks või oma jamadega rikuks. Eesti on kohe 100-aastane ja me võlgneme talle, et teda püsiks veel sajandiks. Seda aga ei juhtu, kui sööme ebatervislikult ja suvaliselt. Võtame ette ja teeme 100 tervislikku ampsu Eesti eest. Algus seegi ...