Maitsed.ee lugeja kirjutas eelmisel nädalal ilmunud toidunõustaja Kadi Helme loole kommentaariks, et "kas saaks ühe päevagi hakkama ilma toidunõustajateta"?, pidades silmas järjekordset lugu õppinud inimese sulest, kes soovitab inimestel talveperioodil paremini toituda.

Vastus on jah. Jah, me saame hakkama ilma toidunõustajateta, aga alles siis, kui Eesti inimesed hakkavad normaalselt sööma, tervislikke valikuid tegema ning lõpetavad endale igapäevaselt hammastega haua kaevamise. Veel enam aga siis, kui emad lõpetavad toiduga oma laste ja abikaasad oma meeste aeglase, kuid kindla ja sirgjoonelise tapmise.

Vaadates selvehalli kassajärjekorras Eesti inimeste toidukorvi, taldrikule tõstetavat kandikulõunaid pakkuvates einelates või veebiretseptides soovitatud, tahaks röökida sellesse kurti eestlase ühiskõrva, et lõpeks otseses mõttes ebavajaliku söömine. Poolfabrikaadid, sai, küllastunud rasvad, samas liiga vähe juurvilja, puuvilja, kala, piimatooteid. Me ostame hinda, mitte kvaliteeti, me ostame poeketi turunduslubadust, mitte ei lähtu sellest, mis on meie organismile tegelikult kasulik.

Kuhugi on kadunud see vanaemade tarkus, mis ütleb, et söö seda, millele peale vaadates saad sa aru, millega on tegemist. Me oleme oma kiire elutempoga kaotanud usu kodusesse toiduvalmistamisse, kaotanud usu värskesse toorainesse ning sellesse, et toit saab olla ka maitsev ilma seda juustu, majoneesi või vahukoorega lämmatamata. Loomulikult ei ole kõik sellised ning nemad vajavad kiitust. Küll on aga suur enamus vastava kirjelduse totaalsed arhetüübid.

Iga gastronoomne dialoog viib kohe rahani, hinnani

2008-2009 aastatel läbi viidud kohaliku elanuku terviseuuring näitas, et 32% eestlastest on rasvunud ning räigelt üle oma normaalsest numbrist kehamassiindeksite arvestuses. See tuleb söögist, vähesest liikumisest, halvast unerütmist ehk elustiilist. Eelmisel nädalavahetusel toimus ka üle Eesti tasuta veresuhkru mõõtmise kampaania, mille käigus leiti 18% juhtudest normist kõrgem veresuhkru tase. Jällegi põhjuseks vale toit, vähene liikumine ehk elustiil.

Oleme vist hakanud toitumist ja selle kvaliteeti pidama triviaalseks probleemiks, millega tuleb igapäevaselt iga mõne tunni tagant tegeleda. See on viinud meid keskpärasuse ja hoolimatuse sohu. Lisaks on kuskilt saanud toitumine juurde pikas perspektiivis kõige kahjulikuma keerme – toit peab alati ja peaasjalikult olema soodne, odav, vähe raha nõudev. See aga tähendab s***söömise paratamatut kasvu. Iga gastronoomne dialoog, mida pidada liigub väga kiiresti kohe hinnale, kulule ning arvamusele, et kõike mida poe kõrgemalt riiulilt pakutakse saavad osta vaid kröösused ja rikkad. Uute retseptide juures ei arutata maitseid, kasulikkust või seda kellelt osta kvaliteetne tooraine, arutatakse ja vaieldakse omavaheliselt vaid klassiühiskonna murekohti. See pole õige.

Kindlasti ei ole vaja süüa iga päev veisesteiki või püüda panna lauale kalleid suupisteid tuurast või piimaseast. Aga … pidev soodsate hindade taga ajamine viib meid vaid “makaronimaale”. Kindlasti on Eestis inimesi, kes ei saa toituda rikkalikult, on neid kellel ei jagu raha piisavalt kvaliteetsel toidule ning neid inimesi tuleb aidata. Jutt käib peamiselt neist, kellel raha ostmiseks on piisavalt, kuid kes ei hooli enam sellest, mida süüakse.

Toidukorvist vaatab vastu laiskus ja rumalus

Nagu ma enne mainisin on eestlase gastronoomse elu probleemiks laiskus ja rumalus. Ei viitsita katsetada uuri retsepte, ei soovita olla kursis hindadega kaubandusvõrgu erinevatel tasanditel selvehallidest, turu ja käest-kätte kaubanduseni. Ei huvituta uutest maitsetest, ei hoolita sellest, et see mida ma söön on see kes ma olen, see mida ma söön on see, mis annab mulla energia, teotahte ja rõõmsameelsuse. Et see, mida ma söön garanteerib mulle õppevõime, tööjõu ning viitsimise edasi pingutada. Või lihtsalt seda, et õige söök annab hea enesetunde ja rahulolu oma eluga. Lihtsad käibefraasid, milles on aga sees meie elu essents. Punkt.

Kui ma uurin veebifoorumites ja retseptooriumites kohalike inimeste toidusoovitusi, siis laiub kuristikuline erinevus nende väheste vahel, kes on toidus kirjaoskajad ja selle massi vahel, kes peab toitu, millekski, mis tuleb võimalikult odavalt lauale saada. Hämmastav kui paljudes peredes serveeritakse makarone ja sardelle, mis on kaetud majoneesi ja juustuga. Sama hinna eest saaks valmistada värsketest toorainetest ühepajatoitu. Hämmastab, kui palju süüakse fabrikaate, rasvast koort ning kui vähe kala, puuvilju ja piimatooteid.

Meile meeldib kiruda riiki ja selle valitsejaid, kes ei tee midagi inimese ja rahva heaks. Üsna varsti puuduvad aga inimesed, kes midagi kiruks, kuna me töötame eestlastena palehigis selle nimel, et endale hammastega hauda kaevata. Aga nagu öeldakse - pole inimest, pole probleemi.

Mina isiklikult püüan seda vältida iga päev. Samas võib selline jutlus kõlada 150 kilo kaaluva ülekaalulise mehe suust veidrana. Samas ma püüan iga päev olla targem, kasulikum ja tunnistada omale probleemi. Tunnistame omale oma lollust, laiskust.

Lolli parandavad kaks asja - haud ja targemalt õpitu. Toidunõustajate jutt võib tunduda tihti loogiliste igapäevatõdede kuulutamine, kuid kahjuks tuleb neid ideid igapäevaselt uuesti meelde tuletada.

LOE LISAKS:

Toitumiskoolitaja Kadi Helme: kui ärgates kuskilt valutab, tähendab, et kuskil on tehtud toidu ja unega valed valikud

KingitusOma Maitse