Toiduajalugu: Söömine keskaja Tallinnas

Küla elas oma saagist, linn selle ülejäägist. Keskaegne linn pidi end varustama suhteliselt väikesest, 20-30 kilomeetri raadiusega piirkonnast ehk tagamaalt.

Linnaelanike toidusedel erines talupoegade omast paljuski, põhjuseks pakutavate kaupade suurem valik ning - erinevate kultuuritraditsioonide kokkupuute ja levimise tõttu linnas - mitmekesisemad toidu valmistamise viisid. Linlaste toidusedelid sõltusid sissetulekust ja sotsiaalsest staatusest. Kui talupojad toimisid ilma rahata (tehinguid tehti kaup-kauba vastu), siis linnas toimisid rahalised suhted, vahendab Haapsalu Kutsehariduskeskus.

Sakslaste valitsev positsioon Tallinnas avaldus ka toiduainete tootmises ja tarbimises. Leiba küpsetati saksa eeskujude järgi, samuti "saksa moodi" tuli küpsetada kondiitritooteid. Tallinnas peeti ranget järelvalvet liha, leiva ja kalaga kauplemise üle - kontrolliti kvaliteeti, kaalu, hinda. Vähemkvaliteetset kaupa, näiteks jämedast jahust rukkileiba müüdi Tallinnas mittesakslastele ning ebakvaliteetseks tunnistatud kaup saadeti müügiks seeki.

Vajalikud toiduained sai ka linnaelanik suurel määral oma majapidamisest, polnud otstarbekas ega ka võimalik kogu toitu osta. Kodus keedeti mõdu, küpsetati leiba, pruuliti õlut, tapeti loomi, soolati liha ning kala. Kuna nii palju tehti kodudes, kes olid siis nendes tsunftides valmistatud toodete näiteks saiad-leivad tarbija? Leiba oli vaja sõjameeste toitmiseks, suurteks pidustusteks nagu gildide joodud, pulmad, vastuvõtud, vaeste hoolekandes.

... söömaaeg oli kuidagi harjumatult peen ja Pall oli nelja sööja seas kuidagi eriliselt nähtava, ja mis peaasi: Magdalena-mamsli lauale taritud hane söödi nende riistapuudega, mis olid nagu väikesed hõbedast sõnnikuhargid või Neptunuse kolmpiid, mida saksa keeles gaffel´iteks kutsuti ja millel maakeeles nime polnudki.

Jaan Kross, Kolme katku vahel, I osa

Pidusöömine oli keskajal ühiskondliku elu tähtis osa. Just peod andsid kindla rütmi tervele aastale. Rikkust näidati keskajal oma vara raiskamises võimalikult suures seltskonnas. Toit oli sotsiaalse eristumise vahend, prestiiži ja klassitunnus, sotsiaalne piir, mis jagas kogu ühiskonna ühemõtteliselt vaesteks ning rikasteks. Et inimene end läbi peo ei laostaks, tekkis vajadus luksusmääruste järgi.

Varaseim teadaolev luksusmäärus on 14. saj lõpust või 15. saj algusest pärit ja puudutab pulmade korraldust. Määravaks oli pruudi kaasavara:

• Kui kaasavara oli alla 10 marga, siis anti lihtne õhtusöök
• 10 - 20 marka, siis võis kutsuda 20 külalist
• 20 - 40 marka, siis võis kutsuda 40 külalist ja pakkuda 4 käiku
• kõige uhkemad pulmad olid 120 külalisega ja serveeriti 60 vaagnaga 4 käiku.

Alates 16. sajandist on luksusmääruse aluseks seisus.

Pulmaroogadeks ei olnud küll taevas teab missuguseid mandlikookisid ega martsipani valmistada lastud, aga praetud härjaliha, haugi ja hanesid oli küllaldaselt, õllest ei tohtinud puudu tulla ja naispoolte peale mõteldes oli ka paras mõõt malvaasiat gildiköögi sahvris puntrikus varuks ...

Jaan Kross, Kolme katku vahel, III osa

Määrustel pidusöömingute toreduse kohta oli iseenesest vähe mõju sellele, kui palju söödi, see mida piirati oli toidu valik ja mitmekesisus. Neil määrustel on ka teine külg, nimelt kujundati nii inimestes kindel teadmine sellest, milline peab pidusöök olema, mis peab kuuluma pidulauale.

Tallinna kõige suurejoonelisemad pidustused korraldas raad ordumeistrite külaskäigu auks. Lauale toodi kõik tolle aja luksusartiklid - metsloomaliha, põldpüüd, tuurakala, juustu, mandlipüreed ...