TOIDUAJALUGU: Lapsed hindavad võileibu, mis 100 aasta jooksul on välja mõeldud
Võileib on oma olemuselt väga lihtne toit ning selle roa maitse tagavad üldjuhul see lihalik ja juurviljaline, juustune ja kreemine, mis leiva või saia vahele laotakse. Tõenäoliselt on võileib saavutanud oma tänase kuju ja populaarsuse, kuna 19. sajandil pakkisid naised oma tehastes töötavatele meestele võileibu lõunaks kaasa, edasi liikus võileib laste koolitoidupakkidesse ja sealt siis juba ka restorani menüüdesse. Tõenäoliselt aga juhtusid need asjad muidugi paralleelselt. Igal juhul on võileivad täna muutunud aga selles kaliibris toiduks, et on olemas vaid võileibadele keskendunud kohvikud ja einelad. Ning neid pole maailmas vähe. Samuti on võileivad alati saadaval - nii soojalt kui külmalt - ka igas tanklas, supermarketis ja kioskis.
Võileibadest on sama palju versioon, kui on maailmas inimesi - igaühel on oma eelistus ning omad nipid parima võileiva kokku tõstmiseks. Kellele meeldib tavalisele musta leiva viilule tõmmata kirme võid ja sellel asetada midagi lihalikku - keeduvorsti, eelmise õhtu ahjupraadi, röstbiifi - ning juurviljalist - tomati- või hapukurgiviil. Kellele aga meeldib kukli või pika sai vahele peita juustu, majoneesi ja ohtralt kreemiseid kastmeid. Mõnedele meeldib võileiba süüa külmalt, teisele jällegi kuumalt. Inglismaal öeldakse sändvitš, Itaalias jällegi panini, Eestis aga lihtsalt võileib.
Võileib, einevõileib, sändvitš?
Võileiba süüakse enamasti käes hoides ja tegemist on kergesti transporditava toiduga, mida võetakse tihti söömiseks kaasa näiteks tööle, kooli, piknikule ja mujale. Suurt kahe leiva/saiaviilu või kuklipoole ja täidisega võileiba nimetatakse aga einevõileivaks. Ka hamburger kvalifitseerub tegelikult võileiva, einevõileiva, kategooriasse.
Sändvitš (Inglise keeles sandwich) ehk kaksikvõileib on selline võileib, mis koosneb kahest ülestikusest leivaviilust ja nende vahel olevaist lisandeist. Sändvitš pärineb inglise köögist ja sai nime 18. sajandi briti aristokraadi John Montagu, neljanda Sandwichi krahvi (1718–1792) järgi. Ta ei olnud küll nii valmistatud toidu leiutaja, vaid kirgliku kaardimängurina meeldis talle sändvitše süüa, sest neid süües ei pidanud kaardimängu katkestama.
Nimelt meeldis neljandale Sandwichi krahvile kaardimängu ajal pidevalt midagi hammustada, samas said näpud söömisest õliseks, mis omakorda määrisid ära kaardid. Määritud kaartide järgi said aga tema kaardilauavastased aru, mis kaarte krahv hoiab. Lihtne lahendus tähendaski seda, et kogu meeldiv toidukraam pakendati kahe mittemääriva saiaviilu vahele.
Võileib on USA leiutis
Võileiva tõeline kultus on pärit loomulikult USAst, kust need sajandijagu populaarsust kogunud võileivad ka pärit on. Fakt on see, et osad neist võikudest on täna mitte nii populaarsed kui omas ajas, kuid paljud leiab ka tänastest menüüdest. Näiteks on pähklivõi ja moosiga kahesaiaga einevõiku meilgi populaarsust kogumas. Philadelphia juustulihaga võileib on ka täna populaarsete kiirtoitude nimekirjas, samamoodi 90datel laineid löönud wräpid.
Väga huvitav on aga vaadata ka võileibade arengut sellest aspektist, kuidas need road on muutunud vastavalt sõdadele, ühiskonnaarengule ja tehnoloogiate tekkele. Sajandi alguse lihtne pähklivõiga topeltvõiku arenes ühiskonna rikkamaks saamisega paralleelselt suhteliselt rikkalikuks ampsuks, tehes aga sõjaaastatel selge käigu värskelt lihalt konservliha juurde ja inkorporeerides viimastel kümnenditel endasse teiste maade traditsioone - wräppe ja ramen-nuudleid.
Samas on võileib üks neid toite, mis ühendab kõiki maailma inimesi, just nende lapsepõlve. Eesti lapsed on kasvanud üles saiaviilule tõmmatud võikirme ja keeduvorstiviilu võikude söömise saatel. Kõrvale klaas piima ning ideaalne hommikune ärataja oligi valmis. Pole ka ime, et vahel tekib poes "täiskasvanulikku" õhtusööki valides soov loobud liigkeerulistest retseptidest ning tõsta kärusse päts saia, pakk võid, latt vorsti ja kott piima.
Vaata, mida lapsed arvavad viimase 100 aasta jooksul välja mõeldud võileibadest:
