Me leiame oma kiires elutempos üha vähem aega istuda lõuna- või õhtusöögi laua taha terve perega. Enamik lõunaid mööduvad pereliikmetel eraldi, kes sööb tööl, kes koolis-lasteaias ning õhtul ollakse rakkes muude asjadega, nii et isegi ühiseks õhtusöögiks pole enam mahti. Kui oluline ikkagi on ühel perel kas või kord päevas koos maha istuda ning maitsetel end kanda lasta?

Millist kasu lõikavad ühisest söömaajast lapsed?

On teada-tuntud tõde, et peretunne tekib koos olles. Ühine lõuna- või õhtusöök on selleks imehea võimalus. See võib olla päevas pea ainus võimalus koos lõõgastumiseks, jutu puhumiseks ja kõigi oma argimurede selja taha jätmiseks. Uuringud on näidanud, et neil lastel, kelle peredes peetakse regulaarselt ühiseid söömaaegu, esineb väheb probleeme meelemürkidega, neil on vähem käitumisraskusi, söömishäireid, meeleolukõikumisi, depressiooni, kuni selleni välja, et neil on ka väiksem oht alaealisena rasedaks jääda. Oma mured ja rõõmud saavad need lapsed pigem oma vanematele ära rääkida, kui peavad selleks majast väljas eakaaslasi otsima.

Ühised lõunad arendavad ka laste sõnavara, sest üldjuhul ei sööda ju vaikides — head vanemad õhutavad söögilauas ka lugusid jutustama, oma päevast rääkima, erinevate teemade üle arutama. Vanematega arutledes õpivad lapsed ka enesekindlust ja julgust. Mis omakorda toetab neid kooliteel, võõrastega suheldes ning annab neile võimaluse olla elus üldjoontes edukamad ja rahuolevamad.

Kirsiks tordil on ka asjaolu, et regulaarsed ühised lõunad hoiavad nii lastel kui ka vanematel kehakaalu kontrolli all ning kõigil pereliikmetel on seetõttu väiksem ülekaalulisuse oht. Ja kõige tipuks — koos kodus söömine säästab pere raha.

Ei ole olemas reeglit, mitu korda peaks üks pere ühise laua taga nädalas kogunema, et tagada pere noorematele hea elu ning hoida ära kõiki ohtusid, mis neid vastasel juhul võivad varitseda. Ja iga pere määrab ise, milline söögikord päevas on neile koos söömiseks parim. Kui pere ajakava töönädala sees ei võimalda päevas korra koguneda, siis loevad ka nädalavahetused ning olgu selleks hommiku-, lõuna- või õhtusöök, vahet pole, peaasi, et ollakse koos.

Kuid siin võiks meeles pidada, et kodus valmistatud ja kodus koos nahka pistetav söök on füüsilisele ja vaimsele tervisele enam turgutust pakkuv kui koos väljas söömine. Kuigi ega viimanegi halb ole, sugugi mitte. Kodutoidul ja kodus söömisel on lihtsalt see eelis, et toiduvalmistaja saab jälgida tervisliku menüü põhimõtteid ning lapsed saavad sellest ammutada vajalikke toiduteadmisi, õppides selle kõrvalt ka süüa tegema. Samuti saab lapsi appi kutsuda lauda katma ja hiljem nõusid pesema — kasulikud oskused kõik. Muide, lapsi tasub kaasata ka arutellu, mis me täna sööme! Nendel on teinekord lahedaid ideid ja ka maitse-eelistusi, mida arvesse võttes saab nad ehk kergemini ühise laua taha, mis võib osutuda probleemiks just tiinekaeas.

TASUB TEADA! Ühise söömaaja kasulikkusest tervele perele
Foto: Shutterstock

Millest laua taga rääkida?

Koos söömise juurde ei kuulu taustal üürgav telekas, vaikselt pinisev raadio ega ka nutiseadmed. Need ei lase vestlusel areneda ja viivad tähelepanu asjata kõrvale. Ühist telekavaatamist võib samas täiesti eraldi organiseerida, kus terve pere saab saate või filmi ajal ka seal käsitletava teema üle arutleda.

Ühise laua taga arenevad teinekord vägevad lood. Väiksematele lastele üldjuhul meeldib kuulata seda, kuidas nende vanemad kohtusid ja armusid, kuidas nad väiksena elasid, mida sõpradega tegid. Samamoodi meeldib lastele ka fantaseerida oma tulevikust. Jututeemad võivad otsa saada tiineritega, kelle sõnavaras on teinekord ainult paar sõna: hästi ja norm(aalselt). Sellisel juhul tasuks vestlust arendada teemadel, milles kulgevad neile tuttavad äärmused ning rääkida oma kogemustest: mis on kõige hullem temp, mida sa ise tiinekana tegid, milline on kõige suurem vale ja kuidas sa sellega vahele jäid (kui jäid), kes oli kõige nõmedam klassikaaslane sinu meelest ja miks. Tiineritele mõjub üldjuhul rahustavalt see, et nende vanemad ei ole mingid suvalised korralikud inimesed, vaid täitsa lõbusad sellid.

Igasugused lemmiknäitlejad, -lauljad, -bändid, ägedad tätoveeringud, moeasjad, lahedad arvutimängud on ka head jutuained, sest see on osa murdeealise maailmast. Samamoodi meeldib tiinekatele arutleda ka elu sügavamate teemade üle, ja pole nad ka näiteks nii poliitika- või loodusekauged midagi. Mida aga ei maksa teha? Lolle nalju oma tiineka kulul ja täiesti aut on tema käest lõunalauas kõigi ees küsida, et noh, kas sa kellegagi musitanud ka juba oled.

Kui ühisest söömaajast saab mõnus traditsioon, siis märkad imestusega juba õige pea, et söögi lõppedes ei taha pere lauast lahkudagi. Siis saab pakkuda teed või kakaod, mängida laua taga kaarte, igasuguseid laua- ja arvamismänge.

Pere ühine söömaaeg loob hea pinnase ka ühisteks kohtumisteks tulevikus — nii koguneb su laua taha juba mitu põlvkonda ning täiskasvanud lapsed peavad seda traditsiooni kalliks ka oma peredes.

Oma Maitse